| Iga kord enne kohalikke valimisi hakatakse Eesti kaardile jooni tõmbama ja köetakse niimoodi üles tavalisi inimesi: kuhu minu kodukoht kuuluma hakkab? Kas kool on lähedal, kas pood on olemas jne? | |||||
| Viimane kohalikus ajalehes avaldatud maakonna tulevikukaart jagas Lääne-Virumaa tõmbekeskuste järgi uutmoodi ära. See on tõmbekeskustepõhine omavalitsusreform ning võib alles teatud aja ja seaduste koostamise järel toimuda.
Vaja on ju koostada reformi raamseadus, mis sisaldab sisulist kokkulepet protsessi edasise käigu ja tõmbekeskuste nimekirja kohta. Raamseadus saadetakse ministeeriumidevahelisele kooskõlastusringile septembris ning lähtuvalt eelnõude menetlemise ajakavast esitatakse valitsusele aruteluks detsembris. Raamseaduse koostamises osalevad ka ekspertide töörühmad. Mis see näitab? Ikka seda, et kiiret ei ole veel kusagile, kohalike valimiste veeklaasitormid vaibuvad, europarlamendi valimiste ajaks pole see reform vaidlusteema. Uuesti hakatakse ehk jooni tõmbama kohalikule kaardile aastal 2015 – riigikogu valimiste eel. Siis võivad aga omavahelised valdade läbirääkimised selle üle, millise tõmbekeskusega ühineda, ikka veel pooleli olla. Riigikogu seadusega antakse tähtaeg, milleks peab ühinetud olema, ning 2017. aasta sügisel toimuvad kohalike omavalitsuste volikogude valimised juba uue kaardi järgi. See on haldusreformi kava, kuid kas sellega haakub ka haridusreform? Mis saab koolivõrgust, kuidas hakkab töötama ühistransport jne? Ja kõige tähtsam küsimus – millised teenused jäävad kohaliku omavalitsuse osutada ja kohalikust rahakotist kinni maksta ning millised riigi rahastada? See kõik on veel tundmatu tulevik. Seni on kaartide joonistamine lihtsalt üks poliitiline asendustegevus, millega inimeste tähelepanu põhimuredelt eemale tõmmata. Kaartide joonistamine on samas enne valimisi ka piisavalt salakaval tegevus. Nii saab kohalikud omavahel tülli ajada ja needki ajud, kes valdadest-väikelinnadest veel lahkunud pole, panna vaidlema ja oma energiat kulutama teisejärguliste asjade peale. Võib-olla oleks aeg tunnistada, et senine nähtamatu käe ehk turuliberalismi poliitika on küll võimalik kaupmeeste konkurentsi kehutamises, kuid eestlaste maa eestlastele säilitamise jaoks mitte kõige mõistlikum lahendus. Tõesti, samas on turuliberalism ühes väikeses ja vaeses riigis väga mugav valitsemisvorm – sa ei peagi midagi tegema, vaatad Toompealt, kuidas asi ise kujuneb, kehitad õlgu, kui on karjuv vajadus, siis võtad (hilinenult) vastu mõne seaduse. Ei ole vaja olla majandusgeograaf või poliitanalüütik – me oleme selle reformiga armetult hiljaks jäänud ja nüüd on juba tõesti ükskõik, millal see ära tehakse. Isevoolse riigi puhul on tulemus näha – pool Eestist on tööjõulistest inimestest tühi. Kandideerin Rakvere linnapea kohale ja mõtlen juba praegu, kuidas tulevane Rakvere linnavalitsus peab hakkama oma naabritega tüli kiskuma. Rakvere peaks saama enda kätte nii Sõmeru kui Vinni valla ääred. Need piirkonnad, kus elavad jõukamad maksumaksjad. See pole pahatahtlikkus, vaid ühe linna arenguperspektiivi silmas pidav tegevus. Rakveres pole ju ruumi! Soolikaoja kallastele kerkinud agul on surutud naabrite vahele. Järgmine samm oleks tekitada Rakvere rõngasvald. Kas aga linnakodanikud tahavad, et meie ajaloolise väärtusega linna nimi asenduks valla nimega – nii nagu on praegu idavirulaste pealinn hoopis Jõhvi vald? See on emotsionaalne küsimus. Rakvere jääb lähemateks aastakümneteks hariduse-, teatri- ja spordilinnaks. Vähemalt kooliajal paistab Rakvere linnapilt ka üsna elavana, sel ajal linna noori inimesi jätkub. Rakvere haigla hoiab siin kasvõi külalisesinejate hinnaga ka arvestatavat tervishoiuteenust. Mis edasi? Lahendused on kohalike valimiste tasemest tunduvalt kõrgemal. Mitmes osas kõrgemal ka Eesti riigi tasemest, ka Euroopa tasemest. Oskaks nüüd vaid uus volikogu sama kiiresti ära tabada uusi suundumusi ja tuuli, nagu oskas vana eurorahadele kandideerides. URMAS TAMM Rakvere linnavolikogu keskfraktsiooni esimees |
