Juhtkiri: Vallamajad kinni! (Õhtuleht)

„Andke mulle 51 häält ja pool aastat aega, ja ma teen haldusreformi ära!” lubas 2011. aastal Mart Laar, võttes eeskujuks tõenäoliselt Pätsi-aegse kiirhaldusreformi, mille käigus kadus rohkem kui sada omavalitsust.

Praeguse peaministri isikliku järelevalve all ja äsja ametisse kutsutud haldusministri Arto Aasa koostatud reformikava järgi peaks 2018. aastaks praegusest 213 omavalitsusest alles jääma vaid kolmandik, paljud väiksemad omavalitsused olema aga kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt ühendatud või ühinenud.

Oleme idealistid ja loodame, et peaministril ja haldusministril läheb – mis sest, et Mart Laari lubatust kuus korda aeglasemas tempos – korda see plaan ka tõeks teha. Sest väga raske on üheaegselt valglinnastuvas ja ääremaastuvas Eestis pakkuda kõigile kodanikele kättesaadavaid avalikke teenuseid, riigi ja omavalitsuse abi ja toetust. 700 elanikuga vallal, kus vallavalitsus on ühtlasi piirkonna suurim tööandja ja kus suur osa valla eelarvest kulub sellesama valla ametnike ülalpidamiseks, ei saa tõepoolest olla tulevikku. Ei jaksa nad kooli pidada, ei jaksa nad teid lumest lahti lükata, ja hoidku taevas, kui vanainimene jääb metsatallu ihuüksi ja haigeks!

Ent me peame olema realistid ja vangutama Rõivase-Aasa optimistlikku plaani lugedes pead. Sest see kohtab – nagu Aasa ja Rõivase eelkäijategi puhul – koletislikku vastuseisu. Vastuseisu nendesamade vallaametnike poolt, kelle olemasolu, efektiivsus ja vajalikkus äkki kahtluse alla seatakse (mäletate vallavalitsust, kes sõitis kümneks päevaks Itaaliasse kulinaarsele koolitusele ja vallamaja lukku pani?). Vastuseisu erakondade poolt (sest viimase kümnendiga oleme parteistanud mitte üksnes maavanemad ja maavalitsused, koolidirektorid ja vanadekodude juhatajad, vaid ka vallamajad viimase ehitusnõunikuni välja). Äkki läheb mõni tegutsemishull minister veel linnaosavalitsustegi kallale? Vastuseisu kohtab samuti kohalike elanike poolt, keda viimased aastad on veennud, et kui pood-kool-sidejaoskond-pank-raamatukogu maalt kord ära kolivad, siis asemele ei tule enam midagi.  Kas suudavad Taavi ja Arto neisse rohkem eksistentsiaalset usku süstida?