Lõpuks tuleb ka lõigata

Arvamus ajalehes Valgamaalane

Eestis räägitakse ja kirjutatakse omavalitsuste reformi vajalikkusest juba 1997. aastast. Nüüd on võetud suund sellele, et 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimised oleksid juba suuremate üksuste valimised ja 2018. aastaks mitteliitunuid ootab sunniviisiline liitmine.

Millises seisus oleme praegu, võib välja lugeda haldusreformi kontseptsiooni eelnõust. Esimene ennustus, mis seoses sellega mõttesse tuleb, on see, et mida suurem omavalitsus, seda enam hakkavad rolli määrama seniste valimisliitude asemel erakonnad.

On jõutud seisukohale, et uute omavalitsuste elanike arv peaks olema vähemalt 5000. Tekib küsimus, mis juhtub, kui mõni aeg pärast ühinemist ja valimisi langeb see arv näiteks 4500-le. Nii et väga tõsiselt ei saa seda arvu võtta. On palju olulisemaid tegureid. Elanike arv määrab omavalitsuse tulubaasi ja see on väga tähtis, nagu ka sellest lähtuv rahastamise mudel. Määravaks peab jääma tegevuse sisu ja omavalitsuste ülesanded.

Praegu tegutsevad paljud omavalitsused projektipõhiselt ja paljudel on see ka edukalt läinud. Fondidest on saadud raha, mille abil ehitatud objekte ning käima pandud ühistegevust. Kuid on ka palju omavalitsusi, kellel ei jätku raha omaosaluseks või kes ei suuda objekte käigus hoida.

Mis saab, kui 2020. aastatel kaovad eurotoetused ja kuidas üldse otsustatakse, kuhu midagi teha, kui moodustatud uus, mitmest senisest omavalitsusest koosnev üksus.

Paralleelselt omavalitsuste liitmisega tuleb ära hoida süveneda võivat ääremaastumist. Ei piisa, kui toonitame, et omavalitsused peaksid soodustama ettevõtluse ja töökohtade teket. Vajame konkreetset tegevust, mille võiks välja pakkuda lühendina EIT (elekter, internet, teed). Need ei ole lõpuni lahendatavad teemad ainult omavalitsuste rahaga, vaid õla peaks alla panema ka riik.

Ligi kolm neljandikku kogutoodangust Eestis valmib Tallinnas ja selle ümbruses. Kaugemal omavalitsuste liitmine ehk vaeste ühendamine vaestega olukorda ei muuda. Riik peab tulema ka kõige kaugematesse nurkadesse. Olgu see siis maksuerisuste loomisega või riigiametite toomisega ka kaugematesse paikadesse.

Kohapeal tuleb aru saada, et lühiajaliste arenguplaanidega kaugele ei jõua. Vaja on ette vaadata hoopis pikemate perioodide peale ja need plaanid peavad uutes suurtes omavalitsustes arvestama, et ükski paik ei jääks ääremaaks.

Euroopa mõistes oleme oma soove põhjendanud asukohast tulenevalt ehk ääremaana. Viimane näide on Euroopa Komisjoni otsus meie lennundusfirma suhtes. Räägime nagu ühest suust, et Eesti muutub veel enam provintslikumaks.

Valgamaal peetakse liitumisplaane nii Valga, Tõrva kui Otepää ümbruses. Et olen Tõlliste vallavolikogu liige, mõtlen tõsiselt Valga ettepanekule, et Valga vallaks peaksid ühinema Taheva, Karula, Tõlliste, Hummuli ja Õru vald ning Valga linn. Valga on piirkonna tõmbekeskus juba praegu, seal tarbitakse linna teenuseid, väga paljud inimesed neist valdadest käivad Valgas tööl.

Tõrva piirkonnas on küsimärk Hummuli vald, mida soovivad uude omavalitsusse nii Valga kui Tõrva. Otepää kandis on valdu ja vallaosasid, kus mõeldakse üle Tartumaa piiri nihkuda – Valgamaalt hoopis ära. Kombinatsioone ja ettepanekuid lisandub kindlasti veel.

Lõplikud otsused peab saama teha ikkagi kohalik rahvas, ennekõike oma valla või linna volikogu. Siingi tekib küsimus, kas sellest esindusest ei jää nii tähtsate otsuste tegemiseks väheks.

Kui riik tahab, et omavalitsused liituksid vabatahtlikult, peavad kohalikud inimesed nägema, et riik tuleb neile appi ja uues vallas ei koondu elu ainult suurvallakeskusse, vaid jääb võimalus suhelda ja teenuseid saada ka kohapeal. Sõita peab saama ka see, kellel autot ei ole, ja üldse oleks hea, kui ühisliiklus oleks korraldatud ladusalt.

Küsimusi, mille üle veel arutleda, on palju ja omavalitsustes niisuguste aruteludega ka tegeldakse. Kuidas näeme elu suuremas omavalitsuses, see on praegu põhiküsimus: kuidas ära kasutada liitumiste eeliseid ja ära hoida miinuseid. Üheksa korda mõõda, ütleb vanasõna, aga ükskord tuleb lõikamine ka ära teha ning loodame, et läheb paremini kui naaberriigil Lätil, kus oma kihelkondade moodustamist peaaegu kahetsetakse.

Hiljuti oli ka Soome valitsus lagunemas, põhjuseks ebakõlad sotsiaal- ja tervishoiureformi elluviimisel piirkondlike üksuste vahel.

REIN RANDVER

Tõlliste vallavolikogu liige (SDE)