Kiisleri plaan jätaks Ida-Virusse viis-kuus omavalitsust (Põhjarannik)

Kui regionaalminister Siim Kiisleri sel nä­dalal avalikkuse ette toodud omavalitsusreformi elluviimise kava peaks toetuse saa­ma, jääks 2017. aastaks Ida-Virumaal praegu­sest 22 omavalitsusest alles vaid viis-kuus.

 

Kiiser soovib reformi läbi viia tõmbekeskuste mudeli alusel. See tähendab, et riik nimetab pärast maakondades toimu­vaid arutelusid kogu Eesti pea­le 30-50 tõmbekeskust, kelle ümber toimub ühinemine. Uued omavalitsused on eri suurusega, kuid üldjuhul mit­te väiksemad kui 10 000 ela­nikku. Tõmbekeskusteks liigi­tatakse neid kohti, kus suur osa piirkonna inimestest käib tööl või koolis ning kasutab sealseid avalikke ja erateenuseid. Eeldatakse, et omavalit­suse piires ei kuluks keskuses­se autosõiduks rohkem kui pool tundi.

Ettepanekud augustiks

Kiisleri plaani järgi peaksid maakondade ettepanekud tu­levaste omavalitsuste keskus­te kohta laekuma tänavu au­gustiks. Seejärel algab sisuli­ne ettevalmistus ühinemiseks ja uute omavalitsuste voliko­gude valimine peaks toimuma 2017. aastal.

Ida-Viru maavanema And­res Noormäe sõnul on tegu küllaltki keeruka ülesandega, sest erinevalt enamikust teis­test maakondadest on Ida-Virumaal mitmeid tõmbekeskusi. Tema hinnangul on omaette selgeksrääkimist nõudev kü­simus, kuivõrd tuleks omavalitsusreformi puhul siin peale puhtpragmaatiliste aspektide arvestada ka muid tegureid, nagu näiteks julgeolekupolii­tilisi või kultuurilisi küsimu­si. “Aga positiivne on, et ots on lahti tehtud, ja ootan asjalikke arutelusid,” sõnas Noormägi.

Viis omavalitsust

Arutelu hakatuseks visan­das Põhjarannik, milline võiks maakonna haldusjaotus olla nelja aasta pärast. Arvesta­des minister Kiisleri kava tin­gimusi, panime kokku viis või­malikku omavalitsust, millest ühe puhul oleks vaja teha ela­nike arvus erand. Nimelt ise­gi siis, kui panna kokku kuus praegust lõunapoolset valda, jääks elanike arv viimase rah­valoenduse tulemuste põhjal alla viie tuhande. Samas on suurte vahemaade tõttu mõistlik teha keskus Iisakusse, mis jääks nen­de valdade keskele.

Kiviõli külge liitsime Püssi linna ja kõik lähi­konna vallad: Lüganuse, Maidla, Sonda ja Aseri. Nii tuleb kokku üle 11 000 elaniku.

Loogiline on liita ka Narva ja Narva-Jõesuu linn. Sillamäe linnaga liituksid Vaivara vald ning selle territooriumi sees paiknevad praegu­sed Kohtla-Järve pisi-linnaosad Viivikonna ja Sirgala.

Jõhvis moodustuks suur omavalitsus liitu­misel Kohtla-Järve lin­naosade Järve, Ahtme, Kukruse, Sompa ja Oru­ga ning lähikonna valda­dega: Toila, Mäetaguse, Kohtla ja Kohtla-Nõmmega. Nii moodustuks ligemale 56 000 elani­kuga omavalitsus ehk peaaegu sama suur kui Narva.

Jõhvi ja Kohtla-Järve kokku?

Kuigi selline tule­vane haldusjaotus on puhtteoreetiline, ei ole siiski seatud tingimus­te juures väga palju mängu­ruumi ka väga põhimõtteliselt teistsugusteks lahendusteks. Kõige tulisemaid vaidlusi te­kitab küllap Jõhvi ja Kohtla-Järve liitmine üheks omava­litsuseks.

Kohtla-Järve linnavoliko­gu esimehe Arne Berendseni arvates võiksid Jõhvi ja Kohtla-Järve koos ümberkaudse­te valdadega moodustada ühe suure ja tugeva omavalitsuse. “Meie omavalitsused on juba praegu väga tihedalt seotud inimeste elu- ja töökohtade, aga ka ühistranspordi ja koo­lide kaudu. Ühinemisel jääks eeldatavasti vähemaks ükstei­se tegevuste dubleerimist ja ka investeeringuid tehtaks rat­sionaalsemalt, sest kaoks vaja­dus üksteist üle trumbata,” sõ­nas Berendsen, kelle sõnul va­jab siiski kaalumist, kas sellise omavalitsuse nimeks saab Jõh­vi või Kohtla-Järve.

Samas kahtles keskera­kondlasest Berendsen, et hoo­limata pragmaatilistest argu­mentidest sellisest plaanist as­ja saab. “Kes ikka tahaks oma toolist loobuda,” märkis ta.

Sotsiaaldemokraadist Koht­la vallavanema Etti Kagarovi sõnul võiks kaaluda ka varian­ti, et Kohtla-Järve jaguneb ka­heks suuremaks omavalitsu­seks. Ühe keskuseks jääks Jär­ve linnaosa, mille külge jääks ka Kukruse linnaosa, ning li­saks tuleksid Kohtla vald ja Kohtla-Nõmme vald.

Kaua vindunud

Ka IRLi kuuluva Iisaku val­lavanema Avo Kiire arvates oleks viis omavalitsust maakon­na jaoks täiesti normaalne ja loogiline arv. “Mida suuremad omavalitsused tekivad, seda parem. Olen juba ammu radi­kaalse variandi pooldaja. Poo­likutel lahendustel pole mõtet.

Kui haldusreformi teha, siis ik­ka nii põhjalikult, et see midagi ka muudaks,” sõnas ta.

Samas ennustas ka Kiir, et selline reform kohtab tugevat vastuseisu. “Ükskõik millist ettepanekut ei tehta, on sel ikka nii palju vastaseid. Kui vaid va­batahtliku ühinemise peale loot­ma jääda, siis see sumbubki lõ­puks sohu. Küll räägitakse, et aeg pole veel küps ja vaja veel-veel analüüse teha. Igasugu uu­ringuid on tehtud juba varsti kakskümmend aastat. Inimesi jääb omavalitsustes aina vähe­maks, aga reform ei liigu sugu­gi paigast,” sõnas Kiir.

Omavalitsusreformi projek­tijuht, endine Maalehe peatoi­metaja Sulev Valner, kes hakkab lähikuudel omavalitsusjuhtide­ga sõeluma, millised kohad jää­vad tulevasteks keskusteks, loodab, et ühinemine ei toimu nii­võrd sunni kui suunamisega.

“Ma loodan, et kohalikud inimesed jõuavad ise arusaa­misele, milline haldusjaotus on nendele endile parim. Samas ei saa riigihalduslikust seisu­kohast jätta vajalikke ümber­korraldusi tegemata seetõttu, et üks vallajuht ei saa teisega läbi või on mõned nii-öelda vi­gased pruudid ehk omavalitsu­sed, kellega keegi ei taha ühi­neda,” sõnas Valner.