Marek Reinaas
| Lõputu haldusreformi puhul räägitakse põhiliselt rahast, õigemini selle säästmisest. Iseenesest on see mõistlik jutt, loomulikult tuleks süsteem üle vaadata ja ratsionaalsemaks muuta. Kunagiste kolhooside-sovhooside piirid, millel põhineb praegune haldusstruktuur, pole kõige mõistlikum majandamismudel. | |||||
| Samas on tulevase süsteemi puhul oluline, et haldusüksuses elaksid inimesed, kellel on sarnased mured ja probleemid, mida siis ühisel nõul lahendada. Vaid sellisel moel on lootust, et haldusüksuse elanikud leiavad ühise keele ja on kaasatud valitsemiseprotsessi. Aur ei kulu vaidlustele, vaid probleemide lahendamisele.
Ratsionaalse majandamise mure on eelkõige maapiirkonna ja ääreala valdade teema. Teine küsimus on Tallinna probleem. Tallinn onomavalitsusüksus, millel on praegu kaheksa linnaosa. Samas võib kokku lugeda üle kaheksakümne asumi, mis moodustavad tervikliku elukeskkonna oma sarnaste murede ja vajadustega. Mõni linnaosa piir on tekkinud tõepoolest suurte asumite või isegi eraldi Tallinnaga liitunud linnade järgi, aga mõni üsna kunstlikult. Suures osas ei arvesta piirid linna väljakujunenud asumite piire. Näiteks Põhja-Tallinna linnaossa kuuluvad nii Kalamaja kui ka Kopli, kuigi nende elanike struktuur ja probleemid on väga erinevad. Samas on need asumid ühte patta pandud ja peavad koos hakkama saama. See ei pruugi olla kerge ülesanne. Näiteks ajalooline Tondi asum on jaotunud Kristiine ja Mustamäe linnaosa vahel. Inimesed ei ela linnaosade piiride järgi, vaid talitavad omasoodu. Hea näide on Uue Maailma ja Kalamaja seltsid, mis ühendavad asumite elanikke. Kodanikualgatuse korras loodud ühendused näitavad kujukalt, et neil asumitel on oma identiteet ning elanikud tahavad ühiselt elukeskkonda parandada. Seltsidel on juhid ja esindusorganid, mis demonstreerivad demokraatiat rohujuuretasandil. Asumite elanikud ei pea tegelema poliitika, vaid parkimise, heakorrastuse ja muu vajalikuga. Ratsionaalne värk. Kui mujal Eestis tähendab haldusreform eelkõige valdade ühendamist, siis Tallinnas peaks haldusreform tähendama seda, et haldusüksusi tekib juurde. Üle kaheksakümne asumiga Tallinna jaoks on kaheksa linnaosa selgelt vähe. Ühes ja samas linnaosas asuvad kardinaalselt erinevad asumid ei soodusta linnaelanike identiteedi tekkimist ja elanike kaasatust probleemide lahendamisse. Ilmselt oleks mõistlik, kui näiteks Vanalinn, Kalamaja, Tondi või Kadriorg oleksid eraldi linnaosad. Seda nimekirja võib loomulikult jätkata. Tallinnale oleks ratsionaalne 20-30 linnaosa koos oma juhtimise ja haldussuutlikkusega. Tallinna linna ja selle linnaosadega käib kaasas ka teine mure. Nimelt on Tallinna juhtimine väga tsentraliseeritud. Pea kõik otsused võetakse vastu ja käsulauad kirjutatakse välja Vabaduse väljaku äärses majas. Loomulikult on palju valdkondi, millele on arukas läheneda kogu linna strateegilist perspektiivi silmas pidades. Kuid on ka suur hulk teemasid, mille puhul linnaosad ja nende otsustamisse kaasatud elanikud saaksid asjadega palju paremini hakkama. Olgu selleks parkimismured, prügimajandus, heakord või haljastus – elulised probleemid, mida kohalikul on palju lihtsam märgata ja lahendada. Praegu on linnaosa halduskogu lihtsalt üks mõnus kooskäimiskoht, kuigi peaks olema elanike esinduskogu. Halduskogul puudub otsustusõigus ja ka ressursid otsuseid ellu viia. Muuseas, halduskogu otsused ei ole linnavalitsusele kohustuslikud. Sügisel kohalike omavalitsuste valimisel on Tallinn jaotatud linnaosade järgi kaheksaks valimisringkonnaks. Ringkonnad on suured ja ülesehituselt kaootilised, mistõttu on valimisteemade seas väga vähe kohalikke probleeme ja pakutavaid lahendusi, pigem räägitakse üldriiklikel teemadel. Samas oleks ju hea, kui valimisteemad oleksid elulised ja linnaelanikule arusaadavamad – kuhu ehitada lasteaed või millisel moel korraldada parkimist ja prügivedu. Linnaosast valitud rahvaesindajatel oleks otsustusõigus ja raha, millega oma lubadused ellu viia ning asumi elukeskkonda paremaks muuta. Ja loomulikult ka vastutada. Haldusreformi tuleks alustada Tallinnast ja teha nii, et linnaelanikel oleks suurem kaasatus kohalike otsuste tegemisse linnaosade kaudu, mis vastaksid paremini reaalsele elukeskkonnale. Et Kadrioru elanik oleks uhke Kadrioru üle ja Tondi elanik uhke Tondi üle. Oleks mõistlik, kui Vanalinn, Kalamaja, Tondi ja Kadriorg oleksid eraldi linnaosad. |