26.04.2013
| Üldiselt jagunevad omavalitsused haldusreformi suhtumises mitmesse leeri: ühed ütlevad, et seda oleks vaja ning on valmis liituma, teised jälle, et piiride muutmine ei anna midagi, kolmandad hoopiski, et haldusreform oleks neile lausa kahjulik ja põhjustaks ääremaastumist. | |||||
| Eks skeptikute seas olegi rohkem väiksemaid valdu, kes räägivad, kuidas liitmine võib põhjustada seda, et elanikud ei saa enam piisavalt selliseid teenuseid nagu praegu. Millele selline jutt tugineb, jääb sageli arusaamatuks. Tundub, et see ongi suunatud rohkem oma valijatele eesmärgiga näidata, kuidas vald nende huvide eest seisab ja mismoodi vallajuhid oma palka õigustavad. Siis on muidugi vastu ka jõukamad vallad, kelle rahakotti lisandub lisaks muudele maksudele ka maavarade ammutamisest ressursitasu. Nemad kardavad, et liitudes vaese naabriga jääb nende supp lahjemaks. Eks põhjendusi või tuua lõputult, aga kahtlemata vaevab haldusreformi pelgavaid vallajuhtide peamiselt küsimus, millest kunagi avalikult ei räägita: aga mis meist saab? Jah, mis saab neist sadadest vallavalitsuste töötajatest-spetsialistidest, kellele uutes struktuurides enam töökohta ei leidu? Nemad jäävad ju üle. Ja selge, et suurem osa inimesi mõtleb kõigepealt pigem enda ja oma pere sissetuleku peale kui üldisemale efektiivsuse tõstmisele ja haldusvõimekuse kasvatamisele. Just siit tuleb otsida põhjust, miks vabatahtliku liitumise printsiip, mida seni on pooldanud valitsev Reformierakond, hästi ei tööta. |