Tõsiasi, et vähemalt 90 protsendis meie omavalitsustest elabki liiga vähe rahvast, et seal tekiks tugev juhtimismeeskond ja arvestatav maksubaas, võimaldab tsentraliseerimist toetavatel tipp-ametnikel ja poliitikutel omavalitsuste iseolemise ideid naeruvääristada.
Erakonnad ja omavalitsused on mõisted, mis on Eesti tingimustes viimase 15-20 aastaga muutnud oma sisu. Erakondadest ehk mõttekaaslaste ühendustest on saanud ministeeriumilaadsed moodustised, ühest keskpunktist juhitavad võimuvertikaalid.
Kogukondade elu edendajatest ehk omavalitsustest on saanud rahandusministeeriumi ja selle allasutuste kohalikud kontorid, millede otsustuspädevust aasta-aastalt piiratakse. Tallinn on suur erand, sest tänu linna suurusele ja võimsale maksubaasile suudavad pealinna valitsejad ikka teha midagi teistmoodi, kui ülejäänud omavalitsused.
Kui tahame Eesti poliitikas midagi muuta, tuleb muuta nii erakondade juhtimist, kui ka omavalitsuste korraldust. Omavalitsusreformi teema on tabu alt välja võetud ning vähemalt regionaalminister on korraldamas senisest vilkamat arutelu valdade ja linnade ühinemisest, kuid vähe on kuulda olnud omavalitsuste otsustuspädevusest, sealhulgas maksubaasi suurendamisest.
Demokraatia on tugev, kui on tugevad subjektid ning kui otsused sünnivad võrdsete osapoolte läbirääkimise teel, kõigi läbirääkijate arvamusi kuulates ja argumente arvestades. Praegu ei ole omavalitsused keskvõimule mingid läbirääkimiste partnerid, sest nad on reeglina väikesed, reaalse võimuta ja oma rahata.
Kui peale valimisi saabki mõne omavalitsuse etteotsa tugeva mandaadi ja uuenduslike plaanidega linnapea või vallavanem, siis peale esimesi käike ministeeriumiametnike juurde saab ta kiiresti aru, kes on tõeline peremees! Haldusreformi lõputu edasilükkamine on kasulik neile, kellele meeldibki võimalikult reglementeeritud ja ühest keskusest juhtimine. Tõsiasi, et vähemalt 90 protsendis meie omavalitsustest elabki liiga vähe rahvast, et seal tekiks tugev juhtimismeeskond ja arvestatav maksubaas, võimaldab tsentraliseerimist toetavatel tipp-ametnikel ja poliitikutel omavalitsuste iseolemise ideid naeruvääristada.
Pisiomavalitsused
Killustatud pisiomavalitsuste süsteem on paljudes valdades ja linnades võimaldanud võimu kinnistada kohalike saamameeste klikkidel, kes kas otse või munitsipaalettevõtete kaudu riigi poolt eraldatud raha endale „välja pesevad“ ning avalike huvide arvel oma sõpradele-sugulastele ametikohti loovad. Tavaliselt on seda tüüpi omavalitsejad-isevalitsejad rahul oma valla või linna kahaneva rahvaarvu ning allakäiva kogukonna- ja majanduseluga – siis ongi kohalikul valitseval „karismaatikul“ või tagatoal riigiraha ümberjagamisel vähem tüütuid häirijaid.
Selline süsteem on meelepärane ka praegustele erakondade juhtidele, sest võimaldab diilitada ja meelitada oma ridadesse astuma valdade ja linnade juhte, kelle ainus motiiv on saada keskuselt rohkem ressursse ning tuge järgmiste kohalike valimiste „ärategemiseks“. Nii on mõlemad osapooled rahul – erakonna esimees saab ajakirjanduses hoobelda, kui mitu valla- või linnavalitsust on nende partei kontrolli all, omavalitsusjuhid aga tunnevad uhkust, et on suure ja kõikvõimsa vertikaali lahutamatu osa, mis nende arvates võib säilitada magusaid positsioone või aitab isegi hea õnne korral saada riigikogu valimistel nimekirja etteotsa.
Kitsa grupeeringu juhitavad erakonnad ja omavalitsused ei vaja demokraatiat, vaid kindlat kontrolli riigi ja omavalitsuste ressursside üle, ei soosi avalike huvide eest võitlevaid pädevaid juhte, vaid umblojaalseid käsutäitjaid ning ei usalda avalikku diskussiooni, vaid läbipaistmatuid tagatoakokkuleppeid. Kambakraatilisteks struktuurideks mandunud erakonnad ja omavalitsused ei vii enam meie elu edasi, vaid nende peamine tegevus on oma positsioonide kindlustamine, teisitimõtlejate tõrjumine ning võimalike konkurentide elimineerimine kas seadusandlikult või kohalikke kogukondlikke algatusi ignoreerides.
Et demokraatlikud juhtimispõhimõtted saaksid riigis ja ühiskonnas taas valdavaks, peame muutma poliitilise organisatsiooni ülesehitust ja juhtimist. Me vajame erakondi, kus sisedebatis ja otsustusprotsessis osaleksid keskuse kõrval võrdsete osapooltena piirkondlikud ühendused. Erakondade sisemised ühendused – olgu neid näiteks 12, sama palju kui on riigikogu valimispiirkondi – peaksid olema autonoomsed. See tähendab, et piirkondlikud ühendused võtavad vastu uusi liikmeid ja arvavad neid välja, väljendavad iseseisvalt seisukohti aktuaalsetes küsimustes ning osalevad erakonna programmi ja poliitiliste põhiseisukohtade kujundamises.
Erakonna pakutavad ja toetatavad seaduseelnõud, poliitilised seisukohad ja avaldused saavad siis kinnituse vaid kõigi piirkondade seisukohti kuulates ning vajadusel hääletusprotseduure läbides. Selline protsess võtab küll rohkem aega, kuid on läbipaistev ning seeläbi usaldusväärne.
Erakondade autonoomsed piirkondlikud ühendused loovad eelduse kohalike omavalitsuste tugevnemiseks. Demokraatia algab diskussioonist võrdsete osapoolte vahel. Demokraatiast aga sõltub väikese riigi puhul mitte ainult sotsiaalne ja majanduslik areng, vaid ka riiklik julgeolek.
Aimar Altosaar, Vaba Isamaaline Kodanik MTÜ
26. juuni 2013