Kas elu Saaremaal on väljasuremisele määratud? (Saarte Hääl)

Taavi Kurisoo

Aeg-ajalt loen kohalike omavalitsusjuhtide seisukohti, et inimeste liikumine Saaremaalt Tallinna või välisriikidesse on loomulik protsess, mida ei ole võimalik mõjutada. Mina seda ei usu. Mina usun, et paljud inimesed jääksid Saaremaale elama või tuleksid siia tagasi, kui neil vaid see võimalus oleks. Noored lahkuvad saarelt, et õppida, uusi kogemusi ja elamusi saada, kuid 10-20 aasta pärast hakkab neid tagasi Saaremaale tõmbama. Haritud ja oskustega parimas eas inimesed tahavad tagasi tulla, aga ei saa, sest siin pole neile lööd ega võimalusi areneda. Seepärast meie elanikkond väheneb ja vananeb.
Diagnoos juba pandudSeega on meile diagnoos juba pandud – “Vabandage, teil on vähk! Teil on valida – kas kohene operatsioon või aeglane piinarikas surm!”. Operatsioon teeb küll haiget ja sellest välja tulemine võtab natuke aega, kuid pärast seda on lootust tervena edasi elada. Me võime küll ravimtaimedest abi otsida, kuid see on olukord, kus ka Vigala Sass teid kirurgi noa alla saadaks.Olen üks nendest inimestest, kes on veendunud, et Saaremaa omavalitsused peaksid ühinema üheks omavalitsuseks. Miks? Lihtsalt sellepärast, et praegused väiksed omavalitsused ei ole enam võimelised Saaremaa arenguks midagi ära tegema. Pingutatakse, et praegust olukorda säilitada, sest arenguks ei olda enam võimelised. Seda mitte sellepärast, et vallaametnikud ei oska või ei viitsi, vaid kogu valla eelarve läheb sunnitud kulude katteks. Vallamaja ja kooli ülalpidamine ning teede hooldus võtab pea kogu raha. Valdade liitmisel vabaneks juhtimis- jms kulude arvelt raha ka mitmesugusteks arendusprojektideks.

Tuleb aru saada, et aeg on edasi läinud ja võimalused omavalitsustega asjade ajamiseks on muutunud. Enam ei pea arvestama, et valla äärealadelt jõuaks tööpäeval hobusel tunniga vallamajja. Tänapäeval saab omavalitsusse sõita autoga või asjad korda ajada interneti kaudu või helistades. See tähendab, et väikevaldade sellisel kujul ülalpidamine on luksus, mida tegelikult vaja ei ole ja mida me endale lubada ei saa.

Mul on raske mõista argumente, et valla piiride muutmisel kaob kohalik identiteet. Kas siis inimesed määravad ennast vallamaja asukoha järgi? Jääb ju Leisi elanik Leisi elanikuks ka valdade liitumisel. Samuti on kummaline kuulda linlaste ja maainimeste kartusi. Kuressaarlased arvavad, et linna tulud, mis on ju suuremad kui valdadel, jagatakse nüüd valdade vahel ära ja linnaelanikud jäävad kaotajaks – teed hakkavad lagunema ja toetused vähenevad. Vallarahvas omakorda kardab, et linn võtab investeeringuraha tugevama õigusega endale, sulgeb väikesed koolid, raamatukogud ja kultuurimajad ning maainimesed jäävad selgelt vaeslapse ossa.

Kas siis tõpoolest peetakse teisi saarlasi – oma naabreid, töökaaslasi, sõpru ja sugulasi nii alatuteks, et nad võimalusel sulle kohe noa selga löövad? Ei ürita ju Pihtla Kõljalat ja Sandlat välja suretada, sest vallamaja asub Pihtias. Ühinenud omavalitsuse juhid valitakse kogu saare elanike hulgast ja meil on võimalus valida inimesi, keda usaldame. Millest siis sellised kartused? Saaremaa elu on kõigis muudes valdkondades juba omavahel nii seotud, et on viimane aeg lõpetada valitsemiskorralduse kunstlik killustatus.

Iseenesest õnne ei tule

Kuidas valdade liitmine siis õnne meie õuele ja rahva Saaremaale elama toob?

Ega valdade liitmine automaatselt toogi. See annaks omavalitsusele suurema jõu kujundada elu nii, nagu me seda ise soovime. Suuremal vallal oleks jõudu mõjutada riigi ja ametite otsuseid – oleks vaid julgust otsustada ja tegutseda. Me ei peaks pealt vaatama, kuidas kaovad kool, päästekomando, postkontor jne. Selle asemel saaksime ära kasutada võimalusi, mis me riigis praegu detsentraliseerimisega avanevad. Näiteks valmistada ette mereakadeemia Kuressaarde kolimist või tuua Saaremaale kohtute registriosakond ja Eesti Interneti SA. See tooks siia otseselt sadu töökohti ja annaks kaudselt tööd veel sadadele. Samuti võiks näiteks ehitada Orissaarde tööstuspargi, Mustjalga ettevõtlusinkubaatori, Nasvale jahtide talvise hoiustamise ja hoolduse kompleksi ning Kihelkonnale maalikunstiateljeed. See on see, mis elu edasi viib.

Seni peame aga omavalitsuste ülimaks saavutuseks pidama Euroopa raha eest järjekordse kergliiklustee rajamist, mis on ka kindlasti vajalik, kuid üldise arengu seisukohalt mitte päris see. Tööd ja arenguvõimalusi see Saaremaale ei too.

Võib-olla mõtlen ma noore mehena liiga suurelt ja tahan liiga palju, kuid päris kindlasti ei taha ma vaikselt istuda ja loota, et äkki läheb iseenesest paremaks. Imedesse võib ju uskuda, kuid jumal aitab ikka neid, kes ise ennast aitavad. Seepärast ma olengi kindel, et Saaremaa valitsemiskorraldust tuleb muuta. Ma lihtsalt keeldun välja suremast.