Miks eirab Eestit valitsev eliit loodusseadusi? (Postimees)

Euroopas levib juba mõnda aega tõdemus: üks suurus kõigile ei sobi. Kõike ei saa juhtida Toompealt, kus ametnikel ei ole ega saagi üldjuhul olla täit ettekujutust, mis väiksemates kohtades toimub, kirjutab TÜ regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa.
Olen pea täiesti nõus Raivo Vare öelduga (Raivo Vare «Reformi saab teha vaid tõmbekeskuste kaudu», PM 16.07) ja eriti tema järel­dusega. Eestit valitsev eliit – nii Toompea koalitsioonid kui ka kohalikud omavalitsused – on eiranud ruumilise arengu reegleid, mida võib mööndusega nimetada ka loodusseadusteks.

Ehkki pea kõikide eluvaldkondade esindajad tunnistavad, et pragune halduskorraldus takistab elamist, ei ole suudetud riigireformi – ei kitsamat ega laiemat – ära teha.

Viimase poolesaja aastaga on toimunud suur evolutsiooniline pööre: kui maarahvas käis enne turul ja maksu maksmas kohalikes keskustes, kuhu hobusega sai üldjuhul poole päevaga, siis jõuvankrite kasutusele võtmisega on tekkinud kuni tunnise autosõidu kaugusele ulatuvad tööturu ja teenuste alad.

Kui hobuvankri ajastul tuli territooriumi hallata kohalikul tasandil, siis juba 1960ndateks nihkus põhihaldus regionaalseks. Paraku on nostalgial suur jõud ja nii keerati hulgas Ida-Euroopa riikides 1990ndatel aeg poole sajandi võrra tagasi. Ka meil.

Keskenduksin teemadele, millest Raivo Vare artiklis juttu ei olnud: esiteks üritaksin aru saada, mis on tõmbekeskus, teiseks hindaksin tõmbekeskuste võimalikku toimimist ja kolmandaks vastava reformi teostatavust. Üldplaanis otsiksin ka kändu, mille taga see reform kinni on.

Eesti keeles on ilus sõna «keskus» (kes kus), mis tähendabki teenuste, aga ka inimeste ja tööstuse koondumiskohta. Kui aga Tiit Vähi kunagi sõna «tõmbekeskus» välja ütles, siis levis see miskipärast kulutulena. Sõna sõnaks, seda enam vist pudelisse tagasi ei topi. Hoopis hullem on, et nüüd on igaühel sellele oma tähendus: kellegi jaoks see on vaid Tallinn, kellegi jaoks maakonnalinn, kohalik teeninduskeskus ja veel midagi.

«Tõmbekeskuse» kõigetähenduslikkus ilmneb ka Siim Kiisleri arvamusavaldusest haldusmudelite kohta. Valiti vahepealne, eeldatavasti vähem radikaalne vari­ant. Mida see struktuur kaasa toob, kas ja kuidas seda üldse annab tekitada, selleni jõudsid vaid üksikud.

Niisiis mõeldakse tõmbekeskuse all regionaalministri büroos teatud keskusfunktsiooniga, s.o teenustega väikelinna: «Tõmbekeskus on keskne linnaline asula, mis on piirkonna elanike jaoks oluline pendelrände sihtkoht.» Selle määratlemise juhendis on antud lisakriteeriumid: «minimaalne suurus 1000 elanikku ja selle tagamaana toimepiirkond, milleks on reeglina vähemalt 5000 elanikku».

Sealjuures peab «asula olema enda ja oma tagamaa teiste asulate elanike jaoks oluliseks haridus-, avaliku ja erasektori teenuste tarbimise kohaks».

Tublid ametnikud koostasid ka hindamislehe. Alla 500 elanikuga Kihnu täitis tabeli ära ja sai uhkelt üle nõutava 70 punkti – kõik teenused on ju olemas.

Tegelikult kukuvad Eestis praegu aga majanduslikult kokku juba 10 000 elanikuga linnad. Kapitalismis toimibki väiksemaid regioone armutult kahandav konkurents, mille on muide nn uue majandusgeograafia mudelitesse valanud meile hästi tuttav Paul Krugman. Eesti ettevõtete viimaste andmete analüüs näitab, et alla 10 000 inimesega tööturud ei ole ettevõtetele üldjuhul atraktiivsed: sealsed firmad on väiksemad, harustruktuur traditsioonilisem ning uutes jätkusuutlikes harudes on kasv märksa kesisem.

Eestis on küll üksikuid edukaid ettevõtete mikrokooslusi, nagu näiteks puidutöötlejad Avinurmes, puitmajade tootjad Räpinas või plastifirmad Hiiumaal. Mid­a aeg edasi, seda raskem on neil aga kasvavate töö- ja sisendtegurite hindadega konkurentsis püsida. Selleks on ka rohi olemas – klastripõhine võimekuse suurendamine –, kuid praegu on võimalik ravitseja avalik sektor ise palju tõbi­sem.

Seega: kui Vare mõtleb tõmbekeskuste all praegusi maakonnalinnu, siis on tal õigus. Kui aga tõmbekesksusi praeguseregionaalministri visiooni kohaselt, siis ei ole need majandusarengu keskuste, aga ka nõudlikemate teenusetarbijate jaoks kuigi arvestatavad.

Uued 5000 – 10 000 elanikuga vallad oleksid kindlasti haldussuutlikumad: uute koosluste sünergia, vähem kohalikku ringkäendust, enam võimalik palgata spetsialiste, vähem eriarvamusi. Aga kui seal on vaid 3000–6000 tööealist inimest, siis ei ole seal võimalik tekitada asjatundlikke ettevõtluse tugiteenuseid.

Kui aga 30–40 minuti raadiuses uusi korraliku palgaga töökohti ei teki, st erasektori töökohtade laadis murrangut ei tule (600-eurose palgaga hakkajaid noori liinitööle ei ahvatle!), siis elanikkond väheneb, kinnisvaraturg toppab ja allakäik kiireneb. Nagu seni.

Lahendus võiks olla suuremas piirkonnas ettevõtluse, arenduskeskuste ja kutsekoolide-kõrgkoolide koosluse tugevdamises. Nutika, kohalikke ressursse väärindava spetsialiseerumise huvides saab rakendada haridus-, regionaal- ja majanduspoliitikaid ning aastate jooksul kogunenud maakondlike arenduskeskuste kompetentsust. Ja kui uues omavalitsusliidus on 20 asemel viis otsustajat, siis suudetaks selline arenduskoolus ehk toimimagi panna.

Kindlust selleks aga ei ole, sest hoolimata kriisiaastate õppetundidest väitsid 2013. aasta linna-valla päevadel mitu omavalitsusjuhti ikka veel, et nende jaoks on ettevõtluse toetamine lausa kahjulik tegevus. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja värske uuring kinnitab, etomavalitsused ei tunne ettevõtte tegevuse vastu huvi. Ka keskvalitsuses napib arusaamist, et väljavalitud kasvuettevõtete kõrval on vaja tegeleda ka ülejäänud kümnete tuhandete ettevõtete võimekuse kasvatamisega. Toimitakse harukondlikult, mõtlemata, et reaalne elu toimub regiooniti.

Varel on taas tuline õigus, kui ta kirjutab: «Regionaalseid probleeme ei saa lahendada unifitseeritud viisil.» Euroopas levib juba mõnda aega tõdemus: üks suurus kõigile ei sobi. Kõike ei saa juhtida Toompealt, kus ametnikel ei ole ja ei saagi olla üldjuhul täit ettekujutust, mis väiksemates kohtades toimub.

Kuidas aga tõmbekeskuse-valdu luua? Praegu ei ole koalitsioonis kokkulepet ja see on omavalitsustele hästi teada. Öeldaksegi: «Kui nemad seal «üleval» ei ole kokku leppinud, mida nad siis meilt ootavad?» Millised on garantiid praeguste omavalitsuste töötajatele? Kas omavalitsused saavad reformiga enam võimu ja raha? Sellest ei räägita. Vallajuhid ütlevad otse välja, et reformi on vaja vaid selleks, et neile veelgi vähem raha anda.

Veelgi kriitilisem küsimus on aga uute volikogude toimimises. Vähemalt pooled senised liitumised ei ole tekitanud uut ühtset valda, vaid liidrite vahel üksjagu uusi konflikte, nagu Kaisma-Vändra ja Pühajärve-Otepää. Tuli hõõgub tuha all teisteski. Ei tasu imestada, et omavalitsusametnikud võtavad teemat pika hambaga ja pigem lootes, et ju seegi üritus soikub.

Vaadakem ka tagasi ajalukku. Vare viidatud 39 rajooni loomine 1950ndatel oli toonast hõivestruktuuri, (bussi)transporti ja kohalike raudteelinnade-tööstuskeskuste kasvu vaadates isegi mõneti loogiline. 1960ndatel hakati väikerajoone järk-järgult liitma ja tulemus sai üsna sarnane varasema-praeguse maakondliku struktuuriga.

On arvata, et uute piiride joonistamine saab toimuma suure valuga. On vähe asju, mis on demokraatlikus ühiskonnas keerulisem. Kohalikud aktivistid mobiliseerivad oma esindajad ja tuttavad parteikontorites, riigikogus ja ametkondades. Tekib palju vaidlusi, erandeid, erikokkuleppeid (mida pärast üritatakse eirata) ja kohtuskäike.

Nagu Raivo Vare märkis, lammutati ära maakondlik teine omavalitsuse tasand, mis tegelikult passiks põhiomavalitsuseks. Osal poliitikutel on maakondliku struktuuri vastu tõsine allergia, mistõttu geograafide poolt juba ammu tõestatud Eestis toimivate loomulike majandusruumide juhtstruktuure on senini lammutatud.

Ehk on põhjus selles, et 10–15 tugeva haldusüksuse esindajat (nagu kunagised maavanemad) suudavad omavahel kokku leppida ja on «jaga ja valitse»-poliitikale tülikad.

Tegelikult oleks praegu võimalik suhteliselt lihtsalt omavalitsuste ülesanded ära jagada: valdadesse jääksid alles kohalikud funktsioonid, nagu sotsiaaltöö, kultuur, alusharidus, – seega ka mõned olulised töökohad – ja maavalitsustest-arenduskeskustest saaks moodustada administratsiooni hariduse, tervishoiu, arenduse, planeerimise, transpordi ja veel mõne mastaapi eeldava ülesande tarvis. Linnadel võiks olla linnaõigus, st voli täita osa ülesandeid ise.

Poleks vaja piire joonistada, silte vahetada, virnade viisi dokumente ümber vormistada, kohut käia. Ka praegu oleks omavalitsusjuhtidel võimalik määrata ainumateks tõmbekeskusteks maakonnalinnad ja esitada lisatingimusi. Aga kas nad seda tahavad?