| Sellise kummalise Califonia omavalitsuse kehtestatud reegli otsa sattusin internetis. Inimvabadusi teistele eeskujuks tooval maal võib kohalik kogukond niisuguseid reegleid kehtestada. Pidades silmas eelseisvaid valimisi Eestis ja järjekordseid katseid haldusreformi läbi viia, tulevad tahes või tahtmatult silme ette meie omavalitsuse õigused ja kohustused. | |||||
| Omades aastakümnetepikkust kogemust kohaliku omavalitsuse tegemistes, olen märganud alati valimiseelset entusiasmi. Eriti uute tegijate poolt teha midagi sellist konkreetset, mida eelkäijad pole suutnud.
Suurendada, eraldada, toetada, aidata. Need sõnad on ju päris tavapärased valimiseelsetes loosungites ja neid olen isegi kümneid kordi käsutanud. Valituks saades selgub, et paljude asjade otsustamiseks pole sul üldse õigustki ja kohaliku eelarve raha jagamise on suures osas juba keegi teine ära otsustanud. Seejärel võib järgneda usaldamatus linna-valla tegevjuhtkonna vastu, aga ka pettumine ja passiivsus. Kohalikul omavalitsusel on õigus koerte ja kasside pidamise eeskirja kehtestada. Ometi ei saa volikogu otsustada lehmade, sigade, kanade pidamise üle linnas. Toompeal ja põllumajandusministeeriumis on kehtestatud, et nende pidamine on linnas lubatud, aga kanadel peab olema näiteks piisav siblimisruum, võimalus minna sooja ja valguse kätte, ligipääs söögile-joogile. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on terve pikk nimekiri, milliseid eeskirju ja määrusi peab volikogu kehtestama. Need reeglid on omavalitsustes äravahetamiseni sarnased. Miks? Nad on ümber kirjutatud juba riigis kehtestatud seaduste formuleeringutest ja võimekamate omavalitsuste eeskirjadest. Oma arvamus reeglites peab ju vastama seadusele, muidu on see kehtetu. Omavalitsusele võib anda, aga talt ka ära võtta ülesandeid ainult riigikogu väljaantud seadustega. Kui Eesti Vabariigi taasloomise algul vastuvõetud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses olid ette nähtud ülesanded ministeeriumile, maavanemale, kohalikuleomavalitsusele, siis praegu kehtivas seaduses on jäänud inimeste terviseteenuste korraldusõigus ainult ministeeriumile ja terviseametile. Selle aasta jaanuarist läks ka perearstide töö korraldus ja kontroll kohalikult maavanemalt terviseametile. Omavalitsuse ülesannete täitmine sõltub rahast. Kurb olukord kohalike teede ja tänavatega on ju seotud sellega, et riik olulisel määral vähendas kohalikku eelarvesse sihtsuunitlusega antavaid summasid. Need mõned näited viitavad sellele, et kohalikele inimestele osutatavate teenuste korraldus, juhtimine ja rahastamine tsentraliseerub üha rohkem. Nii on odavam ja efektiivsem – põhjendavad riigi juhtivad poliitikud. Toompealt vaadates võib-olla tõesti, aga kohalikult tasandilt vaadates on see küsitav suundumus. Külastades omal ajal Marylandi osariigi omavalitsusi, ei kuulnud ma kaebusi, et miks nad ei tegele koolikorraldusega või tervishoiuga.Kohaliku omavalitsuse ülesanded ning vastutus on seal nii piiratud, et väikelinnades töötavad linnapead põhitöö kõrvalt ning väikese abipersonaliga. Eesti siseministeeriumi ja regionaalministri plaan moodustada omavalitsused nn tõmbekeskuste ümber lahendab ainult kaht probleemi. Esiteks saab rahakott olema suurem ja võimekam, lahendamaks mingit suuremahulisemat probleemi vallas. Kuid see ei too kaasa tulu tõusu jagatuna valla inimese kohta. Teiseks tõmbekeskuses võib leida ilmselt rohkem inimesi kompetentseteks ametnikeks, sest väikevaldadest lahkuvad inimesed välismaale või jäävad pensionile. Kohtla-Nõmme, Narva-Jõesuu, Püssi ja mõningate teiste lahkulöömissoov suurlinnadest veel enne Eesti taasiseseisvumist oli ajendatud soovist ise otsustada oma territooriumi asjade üle. 1991. aasta esimeses pooles käis vaidlus, kas anda Narvale isemajandav staatus või mitte. Suur-Narva, mis oleks hõlmanud ka suurt osa praegusest Vaivara vallast, pidi tolleaegsete poliitikute arvates tooma narvakatele parema varustatuse nii põllumajandussaaduste kui tööstuskaupadega. Õnneks tõmbas neile kavatsustele kriipsu ebaõnnestunud augustiputš. Andrus Tamm usub ja arvab hiljuti Põhjarannikus ilmunud loos, et Suur-Narva toob Vaivara inimestele õnne õuele. Seda isegi siis, kui praeguse omavalitsuste süsteemi rahastamises midagi ei muutu. Riigikogu on juba aastaid tagasi kehtestanud korra, et nn tasandusfondi kaudu viiakse omavalitsuste tulud enamvähem ühesuguseks. Küsiksin regionaalministrilt, kust tuleb see õnn väikestesse valdadesse, kui nad ühinevad tõmbekeskustega ning rahastamissüsteem ei muutu. Vahel tundub, et Eestis saab edukalt või vähem edukalt asju ajada ka nii, et omavalitsusi üldse ei ole. Viivikonna, Sirgala, Sompa, Oru ja teistegi asumite saatuse üle otsustanud jõud ei ole sõltunud omavalitsusest. Praegu piisab nende haldamiseks tõmbekeskuse Kohtla-Järve volikogu otsustest ja järelevaataja (linnaosa vanema) olemasolust. Praeguse olukorraga ei ole rahul ei riigi poliitikud ega omavalitsused. Midagi tuleb teha. Äkki võiks küsida ka haldusreformi kohta arvamust rahvalt ja osa praegu uuringutega erakondade populaarsuse väljaselgitamiseks kulutatavast rahast selleks kulutada? Minu arvates on haldusreform kindlasti keerukas ja kompleksne küsimus ning probleeme ainult kaartide joonistamise ja tõmbekeskuste väljapakkumisega ei lahenda. Rahvalt võiks muu hulgas küsida, kas gümnaasiumihariduse korraldamine on riigi küsimus või mitte, kas maakonnasisene transport on omavalitsuste asi, kas tervishoiu korraldamises võiks omavalitsus kaasa rääkida jne. Minu pärast kas või seda, kas omavalitsus võib keelata lehmapidamise või auto pesemise vanade aluspükstega. Küsin ka lehe kaudu saadikukandidaatidelt: mis teie arvate? Ühinemine tõmbekeskustega jääb ju teie otsustada. Ain Kiviorg, endine omavalitsusjuht |