Sulev Valner, omavalitsusreformi projektijuht
Lastekaitse liidu hiljutisel konverentsil toodi taas välja Riigikontrolli auditi andmed, et vaid 38% omavalitsustes on üldse lastekaitsetöötaja ning ligi 60% lapsi elab sellistes omavalitsustes, kus lastekaitsetöötajat ei ole või ei ole neid piisavalt. Tõsi, Hardo Aasmäe lisas samas tabavalt, et kui Arno isaga koolimajja jõudis, ei olnud ilmselt üheski omavalitsuses lastekaitsetöötajat. Lastel hoidis silma peal perekond ja külakogukond. Paraku tõdes ka ta ise, et ühiskond ongi muutunud.
Kindlasti ei ole lastekaitsetöötajate teema midagi erandlikku, vaid pigem märk süsteemsest probleemist, et liiga väikesed omavalitsused lihtsalt ei saa endale lubada kõigi alade spetsialiste, keda oleks vaja. Ja kui keegi neist võtab teema jõulise püstitamise järel tööle just nimelt eraldi lastekaitsetöötaja, siis rebeneb mingis teises kohas.
See ei ole mingi abstraktne jutt, vaid ilmselge tõsiasi, et 5000-10 000 elanikuga omavalitsus suudab juba võtta tööle rohkem ja paremaid töötajaid igal vajalikul alal kui mõni alla või napilt 1000 elanikuga pisivald, mis vegeteerib reeglina vaid hädapärase hakkamasaamise piiril. Jah, nad teevad vaprat nägu, sest eestlane on ju lõputult kannatlik ja leidlik rahvas, aga mis mõte sellisel kannatamisel on?
Põllumajanduses saame juba päris hästi aru, et kahe lehma pidamine või viiel hektaril vilja kasvatamine tänapäevases konkurentsis kuigi edukas põllumees olla ei luba. Ja asi pole selles, et toetused on väikesed. Küll aga millegipärast arvatakse, et väikesed omavalitsused, mis suuresti oma praegusel kujul pärinevad Eestis 1938. aasta vallareformi ajast, võiks samal kujul lõputult jätkata. Kusjuures veel oluliselt väiksema elanike arvuga kui toona, sest paljud inimesed on vahepeal maalt linna kolinud.
Näiteks Eestist kordades suurema elanike arvuga Taanis jäi pärast viis aastat tagasi toimunud omavalitsusreformi 271 asemel vaid 98 tugevat omavalitsust ehk enam kui kaks korda Eestist vähem. Kas nüüd on Taanis elu maal välja suremas? Pole nagu kuulda. Pigem vastupidi, just seal suudavad tugevad omavalitsused tõepoolest täita seda rolli, mida peaminister Andrus Ansip on õigesti rõhutanud kui üht kohaliku omavalitsuse peaülesannet: tasakaalustada keskvõimu. Tugevaid ei saa nii kergelt nöökida kui väikeseid ja nõrku.
Ka värskete kohalike valimiste tulemus, et enamikus pisiomavalitsustes sai üks nimekiri volikogus ainuvõimu ja paljudes kohtades valiti tagasi sama seltskond, kes sageli juhtinud juba eelmisest sajandist peale, on vähemalt mõtlemapanev. Näib, et millegipärast on paljudes väikestes omavalitsustes konkurents ehk kohalik demokraatia pärsitud.
Ühe sel sügisel ühinenud valla juht rääkis, kuidas korraldas endises väikevallas konkursi vallasekretäri kohale. Eriharidusega kandidaadid ütlesid pakutud palga kohta, et kaks päeva nädalas võiks selle eest ehk tööl käia. Lõpuks võtadki tööle selle, keda saad, mitte inimese, keda tegelikult vaja oleks. Ühinemise suurt võitu näevad paljud ühinevate valdade juhid just selles, et koos saab maksta lõpuks ometi korralikumat palka, nii headele ametnikele kui ka näiteks omavalitsuse palgal lasteaednikele. Ning võtta tööle spetsialiste, kellest väikses vallas ei saanud mõeldagi.
Suurim hirm, mida omavalitsuste liitumise puhul ikka esitatakse, on ääremaastumine. Olgu siis valdade endi algatatud liitumiste või reformi puhul. Läheb samamoodi, nagu kunagi kolhooside ühendamisel, olen mitu korda kuulnud üht minevikust pärit halba näidet. Paralleel on mitmel põhjusel kaheldav, aga emotsionaalselt kahtlemata mõjus.
Kuna pole vähe neid, eelkõige omavalitsusjuhtide seas, kes inimeste loomulikule murele oskuslikult hagu alla annavad, tasuks rahulikult arutada, mis siis tõenäoliselt juhtub ühel või teisel juhul. Mis juhtub, kui endiselt mitte midagi ei tee. Ning mida võiks kaasa tuua tõmbekeskuste-põhine omavalitsuste reform.
Usun täiesti siiralt, et mõistlik reform praeguste liiga väikeste omavalitsuste ühendamiseks oleks maapiirkondade inimeste huvides. See-eest mitte midagi tegemine tähendab tõenäoliselt nende protsesside edasist süvenemist, mida Riigikontroll värskelt välja tõi. Miks peakski samamoodi jätkates olema tulemus teistsugune?
Keskuseid, mida on hakatud ka tõmbekeskuse sõnaga tähistama, ei saa vastandada neid ümbritsevale piirkonnale. Olles ise külaelanik, saan hästi aru, kui tähtis on, et lähemates keskustes pakutaks neid asju, mida oma külas ja sageli ka oma vallas ei ole.
Meil ei ole Haanjas kütusetanklat, sularahaautomaati, gümnaasiumi, korralikku spordisaali või laste muusikakooli. Miks ei ole Suure Munamäe läheduses kasvõi turistidele mõeldes sularahaautomaati, on omaette teema. Siiski saab pere siin rahulikult elada, teades, et need asjad on kättesaadavad paarikümne minutilise autosõidu kaugusel. Samas saan ainult loota, et näiteks naabervald Rõuges majanduslike raskuste tekkides millestki ei loobuks. Ühises omavalitsuses saaks ise ka kaasa rääkida ja ühine suurem rahakott annaks kindlama tunde.
Põlva uhke kultuurikeskuse ülalpidamine on linnal ja vallal koos kindlasti jõukohasem, kuulsin Põlvas üht linna ja ümbritseva valla ühinemise pooltargumenti. Kõue valla inimestel on ju samuti parem, kui lähim korralik gümnaasium, apteek või kunstikool asub Kosel, mitte Tallinnas, kõlab üks põhjendus värskele Kose ja Kõue ühinemisele. Nii ongi. Siin on võti, miks ühine tugev omavalitsus tõmbekeskusega on külade huvides vähemalt samapalju.
Sotsiaaltöötaja, lumelükkaja, kohalik kool ja raamatukogu jäävad ikka kohapeal oma tööd tegema. Aga mõelge natuke selle peale, mis saab, kui lähim kohalik keskus ära vajub, näiteks ei suuda enam gümnaasiumi pidada, ehkki lapsi piirkonnas veel jätkuks?
Meil on aeg koos välja mõelda, millist ideaalset 21.sajandi omavalitsust me tahame. Kindlasti ei realiseeruks see igal pool täpselt ühtemoodi. Selles ongi omavalitsuse autonoomia võlu, et keegi ei saa siin väljast kõike ette öelda.
Selge, et teenuste põhipakett peab olema tagatud ka suurema omavalitsuse kõige kaugemas külas. Tee lükatakse lumest lahti, vanatädil käib hooldaja, laps saab mõistlikul viisil lähimasse heasse kooli jne. Bussiliiklus on ühtse süsteemina eeldatavalt paremini korraldatud, ettevõtja saab vallalt rohkem tuge, kasvõi näiteks tugeva kohaturunduse kaudu. Ning külaliikumine suuremates omavalitsustes reeglina tugevneb, seda on kinnitanud nii Eesti Kodukandi kui Põhjamaade kogemus.
Teatud suurusest alates saab iga mõistlik vallajuht aru, et pole mõtet üritadagi kõike ise ja ühest kohast teha ja juhtida. See tähendaks suurema omavalitsuse sees sisuliselt mitmetasandilise valitsemise mehhanismi läbi kohapealse elu küsimuste oskusliku delegeerimise kohtadele. Mis omakorda tähendab, et lisaks tõmbekeskusele on seal sees ka määratletud teise tasandi teenuskeskused, olgu neil nimi siis teenuspunkt või esindus, milleks saab hästi ära kasutada ka näiteks seniseid vallamaju.
Samas on selge ka see, et kui küsida internetti kasutavalt tänapäeva inimeselt, kas ta tahab käia blanketti täitmas naaberkülas või lähimas keskuses, siis õige vastus on, et ei kummaski. Need inimesed ootavad, et e-riigis oleks tugev e-omavalitsus, mis jälle eeldab teatud kriitilist võimekust tegijatelt, mis on palju tõenäolisem, kui kohapeal jõude ühendada.
Lugu ilmus 21.11.2013 Maalehes