„Vaadates arvutatud elujõulisuse indeksit pilguga, kas suurema elanike arvuga omavalitsusüksused on elujõulisemad, siis võime öelda, suurema elanike arvu ja suurema elujõulisuse indeksi vahel on positiivne seos, kuid see seos pole nii tugev, et võiksime öelda, et mida suurem, seda elujõulisem,“ märkis statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski Äripäevale.
Statistikaameti kogumikus „Eesti piirkondlik areng 2013“ on üks teema omavalitsusüksuste elujõulisuse indeks.
Elujõulisuse indeks kinnitab lõhet Tallinna ja Tallinna ümbruse ning Tallinnast kaugemal asuvate piiriäärsete alade vahel. Positiivne seos rahvaarvu ja elujõulisuse indeksi vahel on küll olemas, kuid see ei ole suur — suurem rahvaarv üksinda ei taga paremat tulemust.
Esimest korda arvutas ja avaldas statistikaamet omavalitsusüksuste elujõulisuse indeksi 2004. aastal. Üldvaade Eestile 2004. ja 2013. aastal on sarnane – positiivsemad tulemused on Tallinnas ja selle ümbruses ning teljel Tallinn-Pärnu.
Negatiivsemad tulemused on piirkonnas, mille moodustab Kunda-Ikla teljel Peipsi järve poole jääv ala, kus erandina suurem positiivne piirkond moodustub Tartu ümbruses. Ka Ida-Virumaal võib pigem positiivset piirkonda näha. Probleemsema alana saab esile tuua ka piirkonna, mis moodustub Põhja-Pärnumaast ja Lõuna-Läänemaast. Sarnane pilt on Eestile omane paljude näitajate alusel.