Väikevaldadele peaks jääma võimalus jätkata (Valgamaalane)

Urve Sinisalu

Nüüd, kui lõpuks Otepääl ka omavalitsejad paika saanud, võib öelda, et kohalike omavalitsuste valimised on Valgamaal selleks korraks lõppenud. Mis siis nüüd on teisiti? Kuhu edasi?
Enamik vallavalitsusi jäi isikute poolest endiseks, mõnes oli ka muudatusi. Üllatus oli ehk Tõrva endise linnapea Agu Kabritsa siirdumine Õru vallavanemaks. Mida ta õieti mõtles, kui selle sammu ette võttis? Ajalehes on ta kinnitanud, et loodab elu väikevallas edendada.

Vallake, mida iga tüki aja järel tuuakse üle-eestilises ajakirjanduses kui kõige viletsama näidet, jätkab niisiis vähemalt esialgu oma tegemisi ja ju uus vallavanem tõesti loodab, et saab paremini. Kuigi kohalike meelest pole vallas elamisel siianigi midagi viga olnud. Koguni niisuguseid asju on tehtud, mida suuremad pole ette võtnud.

Rääkimata sellest, et teed on Õru vallas enam-vähem korras, vallamajas on asjaajamiseks alati mõni inimene kohal, kool ja lasteaed on alles, pood samuti …

Seniste valdade poole on sõrme viibutatud ja otse ähvardatud, et kui te ei ühine, siis sunnime. Mis tundega alustasid siis praegused vallajuhid väikestes ja pisut suuremateski omavalitsustes oma valitsemisaega? Kindlasti mitte mõttega, et nüüd kohe kaob vald ja vallavalitsus.

Leinan siiani kunagist Koorküla valda, kus sündisin ja kasvasin. Ühinemise tuhinas on isegi koduküla nimi kaotsi läinud ja Asumõisa Jetiga liidetud. Niikaua, kui oli Koorküla vald (edasi külanõukogu), oli Koorküla kool ja vallamaja, postkontor ja raamatukogu, koht, kus näidati filme ja käidi tantsimas. See viimane on imekombel säilinud ja tegutseb tänu ettevõtlikule juhile usinasti.

Selge on, et kui Õru liidetakse mõne suuremaga, ei kao ainult vallakeskus, mida hoitud väga tagasihoidliku ja odavana. Kaduda võib ka kool ja oma maa-alal asuv puidufirma. Ja see ei ole ainult Õru küsimus – teisedki Valgamaa vallad on suhteliselt pisikesed ja ühesuguste probleemidega.

Alandav ja kurb oli suurtest lehtest lugeda, et Valga ei olegi mingi tõmbekeskus ja Valgamaa õige maakond. Niisugust juttu ajades võime kogu maakonna ajapikku tühjaks peletada. Iga kodukohta tuleks väärtustada kui midagi, mille juurde tõmbab ja kus elutingimused paigal hoiavad.

Selles mõttes on täitsa huvitav, kuidas riik ikkagi need sundliitmised teeb ja millal. Lootus aga on, et kohapeal suudetakse kas või hambad ristis niikaua seda oma hoida, kuni lastakse.

Riik võiks hoopis mõelda, nagu tegi ettepaneku põllumajandusminister, et osa riigiasutusi tuleks kohtadele tagasi viia. Jutt, et kuidas tallinlased sinna tööle saavad, ei maksa midagi. Miks peaksidki kõik tallinlased kuhugi ääremaale minema? Leidku endale muu töö – see pidi ju pealinnas kerge olema – ja las kohalikud saavad endale väärilisi töökohti, neile kuluks ka suurem palk ja muud ametnike hüved ära.

Omavalitsustele antagu riigieelarvest selline osa, mis võimaldab majandada ka tagasihoidlikes tingimustes ja täita neile pandud kohustusi, olgu see siis teede eest hoolitsemine või lastele sooja söögi andmine koolis. Ei ole vaja suurtes linnades lasteaiakohti juurde teha, kui lapsi hakkab rohkem sündima maakohtades, kus need lasteaiakohad olemas. Mõni vald on leidnud võimaluse tähistada laste sündi väga pidulikult.

Paraku leidub ka valdu, kus ei suudeta väiksemaid teid korras hoida või teeomanikega kokkuleppele jõuda. Need on aga argised asjad ega peaks mõjutama otsuseid, kas omavalitsused liita või lasta soovijail omapäi edasi toimetada.