Enn Vatter
| Üks tont käib ringi mööda Eestit. Tõmbetont… Seejuures oleks huvitav teada, kas tõmbekeskuste n-ö tegemine on lihtsalt tõmbekas või põhjendatud ettevõtmine? | |||||
| Mis on tõmbekeskus? Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb nii: tõmbekeskus on asula, mis varustab mingi piirkonna elanikke teenuste ja kaupadega (nt vallasisene, maakonna tõmbekeskus). Haldusreformi eelnõus on kirjas, et „tõmbekeskus on piirkonna asula, mis on kuni 30-minutise autosõidu kaugusel peamine sihtkoht, kuhu liigutakse igapäevase teenuse tarbimiseks ning töö ja hariduse tõttu”.
Vanarahval on üks väärt ütlemine – põrsast kotis ei osteta. Sestap rääkigem selgeks, millistest teenustest on jutt, milline on nn kohustuslik teenustepakk, mis igal juhul seal kandis saada peab olema. Ent ühes kindlas kogukonnas elavad inimesed ei ole ühtlane hall mass, kel on ühesugused vajadused ja soovid. Ühes peres on koolieelikud, kes vajaksid lasteaeda. Teises koolilapsed, kel vaja kooli. Kolmandas aga eakad, kes ei vaja ei lasteaeda ega kooli, küll aga meditsiini- ja hooldusteenuseid. Kõiki haarav eesmärk Raivo Vare leiab (PM 16.6.13), et reformi saab teha üksnes tõmbekeskustega. Põhjus selles, et elukoht maal hõreasustuses ei olegi otseselt seotud millegi tootmisega, vaid paljuski eluviisiga. Ja Vare küsib: kui hõreasustuses elamine polegi enam majandusvajadus, vaid lausa eluviis, siis mis on eluviisi toetamise hind? Kõike ja kõiki haarav eesmärk on inimväärne elu Eestis. Selguse saamiseks, mida võiks selline eesmärgiseade sisaldada, vaadelgem Maslow inimvajaduste hierarhiat. See on inimeste vajaduste süsteem, kus arvestatakse füsioloogilisi, turvalisuse ja armastuse, kuuluvuse, tunnustuse ja eneseteostuse vajadusi. Maslow hierarhia on esimeseks lähenemiseks küllalt hea lähtekoht, loomaks nii teenustepakki kui ka hindamismehhanismi. |