Tiina Oraste (Järva maavanem)
Võib öelda, et juba traditsiooniliselt toob igasugune algatus ajakohastada Eesti haldussüsteemi, kaasa emotsiooniderohke sildistamise, mis ei lase tekkida edasiviival arutelul ega too kuuldavale ka konstruktiivset kriitikat.
Paremini pole läinud ka regionaalministri ettevalmistatud omavalitsusreformi seaduse eelnõuga, mis hiljuti ministeeriumide kooskõlastusringile saadeti.
Kriitikud on tihtipeale eelnõusse tõsisemalt süvenemata klammerdunud «piiride tõmbamisse», mis on vaid reformi üks tahk.
Eesti omavalitsussüsteemi oleviku ja tuleviku puhul on oluline esmalt küsida: kas ühe omavalitsuse moodustab mingisugune piiritletud maatükk või inimesed, kes seal elavad?
Kas rääkides omavalitsustest räägime elanike vajadustest ja õigustatud ootustest avalike teenuste järele või räägime jällegi üksnes ühest maatükist ja selle piiridest?
Minu meelest tuleks rääkida inimestest. Piiride, kaasa arvatud omavalitsuste rajajoonte tähtsus on aja jooksul vähenenud.
Meie kodu ja töökoht asuvad tihtipeale erinevates omavalitsustes või isegi maakondades, lapsed jätkavad pärast põhikooli õpinguid teises omavalitsuses asuvas kutsekoolis või gümnaasiumis, rääkimata ülikoolist.
Paljud avalikud ja ühiskondlikud teenused on maainimesele nihkunud koduvalla piiri taha – maakonnakeskusse või siis juba mitteametlikku regioonikeskusse. Selliselt kulgeb meie igapäevaelu.
Kui palju me mõtleme sealjuures piiridele? Kas paneme tähele, mitu vallapiiri tuleb ületada Roosna-Allikult või Amblast Paidesse või Imaverre tööle sõites? Mida need piirid õigupoolest piiritlevad?
Omavalitsusreformi eelnõu eesmärk pole kaotada omavalitsusi, vähendada kohalike inimeste otsustusõigust, halvendada avalike teenuste kättesaadavust ja tõmmata järjekordselt uusi piire nii meie teadvuses kui reaalses elus.
Vastupidi – eelnõu eesmärk on vähendada piire, mis takistavad meie igapäevast elukorraldust, piire, mis on muutunud rudimendiks, paljuski asjaks iseeneses.
Eelnõu eesmärk on anda Eesti halduskorraldusele värske sisu, mis vastaks inimeste muutunud elukorraldusele ja muutunud vajadustele.
Sestap ei tule omavalitsusreformist rääkida mitte kitsalt piiride tõmbamise võtmes, nagu pahatihti juhtub, vaid 1990ndate esimesel poolel loodud halduskorralduse viimisest vastavusse inimeste eluviisi ja vajadustega 21. sajandil.
Oluline on küsida, milliseid ülesandeid peab üks Eesti omavalitsus täitma? Teame üsna hästi, milliseid teenuseid pakub supermarket, perearst, bussifirma. Ent ettekujutus sellest, milliseid teenuseid peaks pakkuma omavalitsus, on suhteliselt ähmane.
See ei saagi väga selge olla, sest Eesti omavalitsuste avalike teenuste pakkumise võimekus on üsna erinev. Selleks ei pea tooma kulunud näidet Tallinna linnast ja Piirissaare vallast, mis juriidiliselt võttes on mõlemad võrdväärsed omavalitsused – markantseid näiteid omavalitsuste erinevast võimekusest leiab igast maakonnast.
Ometi on inimesed seaduse ees võrdsed. Järelikult ei tohi inimesele pakutavate avalike teenuste hulk ja kvaliteet sõltuda sellest, millises omavalitsuses keegi juhtub elama.
Vähemasti mitte sedavõrd kompaktses riigis nagu Eesti, kus vahemaad on tänu paranevale teevõrgule ja arenevale ühistranspordile muutunud järjest väiksemaks.
Muutused meie elukorralduses peavad kahtlemata kajastuma ka omavalitsussüsteemis, kus areng on jäänud ühiskonnast maha. Inimeste igapäevaelu ei kulge juba ammu ühe omavalitsuse või isegi maakonna piires, vaid nende kõrvale on tekkinud toimepiirkonnad, kuhu mahub mitu omavalitsusüksust.
Küsimus on selles, mida nende mitteametlike toimepiirkondadega peale hakata. Kas lasta neil areneda omasoodu, nagu arenesid ametkondlikus hierarhias välja neli mitteametlikku Eesti regioonikeskust, või proovida protsessi mõistlikult suunata?
Kas öeldagi inimestele, et osa omavalitsusi polegi võimelised teile vajalikke avalikke teenuseid pakkuma, või siis katsume inimeste vajadustele vastu tulla?
Eesti riik ei saa endale lubada nõrku omavalitsusi. Sestap toetan regionaalministri ettepanekut moodustada praeguste mitut omavalitsust hõlmavate toimepiirkondade alusel tugevad, vähemalt 5000 elanikuga omavalitsused, mis oleksid võimelised tagama avalike teenuste miinimumstandardid.
See pole järjekordne piiride joonistamine kaardil, vaid kogu omavalitsussüsteemi kohandamine Eesti inimgeograafias toimunud märkimisväärsete muutustega. Tegemist on omavalitsuste tugevdamisega, et need ei marginaliseeruks ja suudaksid ka edaspidi vastata elanike ootustele.
Omavalitsusreformiga kaasnevad muutused ka maavalitsuse ülesannetes ja töökorralduses. Kindlasti on mõistlik anda praegu maavalitsuse pädevuses olevad omavalitsuslikud ülesanded üle valdadele ja linnadele.
Niisiis pole reformi tulemus mitte uued piirid, vaid palju vähem piire. Piiride puudumine pole veel kellelegi kammitsevalt mõjunud ning usun, et ka Eesti omavalitsused saavutavad pärast reformi uue hingamise.