Intervjuu ajalehes Sakala
Juuni keskel kirjutasid ajalehed, et valitsus toetab võimalikult kiiret haldusreformi ja teeb kõik, et sellega saaks pihta hakata enne suvepuhkusi. Tõsi, see oli aastal 2001. Peaminister oli siis Mart Laar ja ühinemisvankrit vedassiseministrina viljandlane Tarmo Loodus. Sellest möödunud 14 aasta jooksul ei ole aga eriti kuhugi jõutud.
Nüüd on haldusreformi teema taas aktuaalne. Riigihalduse minister Arto Aas loodab suurt omavalitsuste ühinemise lainet kahe aasta pärast. Liitujatele on plaanis maksta topeltpreemiat. Ministri õigusnõunik, samuti Viljandist pärit Madis Timpson on see, kes astus koos Arto Aasaga haldusreformi tuuleveskitega lahingusse.
Madis Timpson, haldusreform on Eestis üks enam räägitud ja, julgen ka öelda, enamikule inimestele üks igavamaid teemasid. Selle vajalikkuses ei kahtle keegi, samas tegudeni jõutud pole. Kust ja kuidas selline vastuolu tekib?
Ma ei usu, et see teema just igav on. Kohtume praegu selles asjus paljude inimeste ja organisatsioonidega. Kõik ütlevad, et haldusreform on vajalik ja tehke see ükskord juba ära. Nägemusi haldusreformist on samuti mitu.
Kui vaadata Eesti elu, elanike rännet ja ääremaastumise probleemi, siis olgem ausad: elanikkond väheneb, vananeb ja linnastub. Rahva liikumine keskuse ja tagamaa vahel tiheneb järjest. Euroopas räägitakse tegelikult aina enam linnastunud piirkondadest. Inimesed muutuvad järjest mobiilsemaks. Kolmkümmend aastat tagasi keegi isegi ei mõelnud sellele, et ta hakkab iga päev seitsmekümne kilomeetri kaugusel keskuses tööl käima. Nüüd on see täiesti igapäevane.
Reformiteemalisi kaarte peaks olema juba mitu kabinetti täis. Aga kas on ka konkreetseid analüüse?
Oleme koos Arto Aasaga kokku kutsunud eksperte ja teadlasi. See on olnud teadlik valik ja plaan on tugineda eri uuringutele. Uuringuid on teinud nii Praxis kui Tartu ülikool, loomulikult ka teadlased. Nende töödest tuleb välja, et minimaalne mõistlik omavalitsus on 4500–5000 inimese suurune.
Üks haldusreformi mõtteid on ka selles, et püüda bürokraatiat ja ebaefektiivseid kulusid kokku tõmmata. Kuid kas liitmine vähendab neid?
Arvan, et esialgu võib-olla ei vähendagi, kuid pikas perspektiivis on see kindlasti kasulik. Võit peaks tulema sellest, et kui väiksemad liita, saaksid inimesed endale kvaliteetsemaid teenuseid. Ühinenud omavalitsuses vähenevad tugiteenuste, nagu näiteks linna- ja vallasekretäri, raamatupidaja ja sekretäri arvelt, üldised valitsemiskulud, seeläbi on võimalik panustada elanikele mõeldud teenuste korraldamisse, näiteks sotsiaaltöösse, haridusse ja keskkonda.
Kui küsitakse konkreetsete kuupäevade kohta, läheb jutt tavaliselt ebamääraseks. Arto Aas ütles hiljuti, et loodab aktiivset omavalitsuste ühinemiste lainet 2017. aasta sügisel. See on päris julge avaldus.
Juuni lõpul esitleme valitsuskabinetile oma ajakava. Kui kabinet selle kinnitab, hakkame eelnõud kirjutama. Sügisel on plaanis saata see suurele kooskõlastusringile ja valitsusse järgmise aasta algul. Siis jääb riigikogule parajalt aega tegelda selle menetlemisega ja loodetavasti järgmise aasta jaanipäevaks võetakse see ka vastu. Esimene etapp võiks olla omaalgatuslik liitumine kuni 2017. aasta kohalike valimisteni. Pärast seda hakkab ühinemine olema juba valitsuse algatusel. See on siis arvatavasti 2018. aasta sügisel. Siis enam rahalist preemiat sellises mahus kaasa ei tule. Pigem vastupidi.
Kuidas läbi viia reformi, kui vallad vabatahtlikult ühineda ei taha? Ega vabatahtlikke väga palju ole.
Nii ka päris ei saa öelda. Saaremaal peetakse praegu näiteks tõsiseid ühinemisplaane, sama kehtib ka Kagu-Eestis. Päris palju on neid omavalitsusi, kes peavad läbirääkimisi, ja usun, et suurusjärk on rohkem kui paarkümmend omavalitsust. Kui väike omavalitsus ei suuda teenuseid tagada, ei jää midagi üle. Valitsus paneb seaduse alusel ta kellegagi kokku. Ma ei tahaks siin kasutada sõna «sunniviisiliselt».
Kardan, et praegu haarab nii mõnigi omavalitsusjuht kahe käega südame järele, kui neid viimaseid lauseid lugema juhtub.
Omavalitsuse ülesanne on pakkuda ka riigivõimule tasakaalu. Milliseid paremaid teenuseid ja tasakaalu aga 600 elanikuga vald suudab riigile pakkuda? Kui oled tõesti oma kogukonna eest väljas, leiad, et mõistlikum on liituda.
Tundub, et seda teemat ei saa lõputult edasi lükata, mingi lahendus peaks varsti ikkagi tulema.
Oleme käinud palju ringi ja omavalitsusjuhtidega kohtunud, kusagil pole mitte keegi vastupidist väitnud. Valmisolek on olemas. Öeldakse, et tehke see juba ükskord ära.
Viljandi linn näiteks ütles Viljandi valla liitumisettepanekule ära.
Kui kandideerisin sel kevadel riigikokku, kohtusin päris paljude inimestega. Probleem on eelkõige emotsionaalne: paljudele on see võõrastav, et Viljandist saaks vallasisene linn, seaduse järgi aga just nii see praegu läheks. Me ei saa oma ajalugu prügikasti visata. Kujutage ette loosungit «Viljandi – hansalinn aastast 1283, vallasisene linn aastast 2017».
Sestap on meil plaanis valmis kirjutada ja riigikogu poole teele saata eelnõu, mille järgi jääks Viljandi ikka Viljandiks. Isiklikult arvan, et valla ja linna ühinemine on pikemas perspektiivis õige samm, aga kindlasti peab siin saama määravaks inimeste arvamus. Meil on päris palju ühisosa. Mina näeksin Viljandimaal kolme omavalitsust. Kohalikku identiteeti ei saa jalge alla tallata. Kui niimoodi mõtlema hakata, võiks majanduslikus mõttes terve Eesti ainult üks omavalitsus olla.
Millise präänikuga riik liitujaid meelitada plaanib?
Plaanime ühinemistoetusi suurendada kaks korda, see eelnõu läheb ka sügisel riigikogu poole arvatavasti teele. See peaks motiveerima küll, kuigi minu soovitus on pigem selline, et ühineda paljalt raha pärast ei peaks olema ainus eesmärk. Ühinema peaks ikka sellepärast, et paremini oma inimesi teenida. Samuti plaanime mitmesuguste toetusskeemide puhul anda eelise ühinenud omavalitsustele.