Läänemaal on käivitumas uus ühinemislaine, küll riigi sunnil ja sundliitmise hirmus, aga tundub, et jää on liikuma hakanud. Lõuna-Läänemaal peavad omavahel ja Põhja-Pärnumaa valdadega ühinemisläbirääkimisi Lihula ja Hanila. Hiljaaegu tegi Ridala ettepaneku Haapsalu linnale. Lääne-Nigula valla haldusreformi komisjon on ette valmistanud eelnõu hakata läbi rääkima Noarootsi, Kullamaa, Nõva ja Martnaga. Selle kõige järgi tundub, et võiks minna nii, nagu haldusreformi eksperdid on juba varem mõistlikuks pakkunud. Läänemaale jäägu kaks valda: Lõuna- ja Põhja-Läänemaa, Haapsalu linn (olgu siis Ridalaga või üksi) ja Vormsi saar.
On mõistetav, et nii mõnigi vallajuht on väheke segaduses. Enamvähem kindel tundub neile olevat ainult see, et tuleb liituda, aga mis reeglite järgi, seda täpselt ei tea. Küllap ajab see, kellega liituda, veel tülli nii mõnegi volikogu ja kõigutab ühe või teise vallavanema tooli, aga mitte see pole tähtis.
Tähtis on, et asjad mõistlikult läbi arutataks ja mõistlikud otsused tehtaks. Mõnel puhul võib mõistlik olla ka paar kolm küla ühele poole ja ülejäänud vald teisele poole liita, vald pooleks teha või teise maakonda liituda. On aega läbi rääkida ja kõik on võimalik. Eks jooksnud ju eelmise liitumislaine puhul nii mõnedki läbirääkimised liiva just sellepärast, et oli kangesti kiire. Kui käivituva liitumislaine lööklause tundub olevat „Läbi rääkida tasub!”, siis eelmise liitumislaine lööklause oli „Tark ei torma!”. Nüüd enam nii kiire ei ole, nii et ehk saab asja.
Teine asi on see, et läbirääkimised on üks asi, liitumine ise aga hoopis midagi muud, sest viimane sõna on öelda rahval. Olgu siis läbirääkijad tarkust mitte ainult omavahel, vaid ka rahvaga rääkida, ja inimestel tarkust otsustada, et kolme-neljasaja elanikuga valda ei saa ikka pidada.