Mida kauem riigivõim haldusreformi läbiviimisega venitab, seda enam pidurdab see omavalitsuste arengut ja soodustab seisakut.
Haldusreformi on püüdnud enam kui 15 aasta jooksul teha ka mitmed siseministrid ja regionaalministrid, kuid tähtajad on lõputult nihkunud. Ent nüüd on ehk tugevamini kui kunagi varem tajutav, et midagi siiski muutub. Esiteks pole sellest pääsu, sest olukorras, kus riigis jääb elanikke ja maksumaksjaid aina vähemaks, ollakse selg vastu seina ja valitsemiskulusid tuleb koomale tõmmata. Teiseks on oluline märk, et riigihalduse minister Arto Aas esindab Reformierakonda. See partei on seni eri põhjustel haldusreformi väga leigelt suhtunud ja lasknud selle ettevalmistamisega “aega sisustada” teistel koalitsiooni erakondadel. Nüüd, kus oma mees selle eest vastutab, ei sobi enam lihtsalt probleemiga tegelemist imiteerida.
Küll aga saab haldusreformi läbiviimisega venitada ja see oleks omavalitsuste jaoks kõige halvem variant. Ebakindlus tuleviku suhtes ei innusta tegema ei suuri plaane ega tegusid. Hädapärased rutiinsed asjad aetakse loomulikult korda, ent laias laastus on see enamasti ikkagi vaid vaikne tiksumine muutuste ootuses.
Lisaks ei olegi praeguse rahastamissüsteemi juures enamikul omavalitsustel ka suure tahtmise korral võimalik märkimisväärset arenguhüpet sooritada. Kui laenukoormus on juba lubatud piiri lähedal ja Euroopa Liidu abiprogrammid veel ei avane või ei ole vald või linn selleks mingil põhjusel kõlblik, siis erilisi valikuid lauale ei jäägi.
Et osa omavalitsusi püüab haldusreformi ennetades ise naabritega ühinemises kokkuleppele jõuda, on kiiduväärt. Samas tuleb aru saada ka sellest, et teised sellistesse ponnistustesse leigelt suhtuvad.
Riigi jaoks on tähtis näidata selget plaani, kuidas haldusreform omavalitsused tugevamaks ning elu pealinnast ja Tartust eemal paremaks teeb.
