Regionaalminister Siim Kiisleri avakõne VII Linnade ja valdade päeval (16.02. 2011)
Head kuulajad,
Üheskoos oleme läbi käinud ühe suurema majanduslanguse Eesti moodsas ajaloos ja oleme siiski elus ja terved.
Kiire tagasivaade numbrite keeles:
2007. aastal kasvasid omavalitsuste kulud keskmiselt 14 protsenti ja personalikulud 19 protsenti. 2008. aasta alguses ütlesin siinsamas teie ees, tsiteerin: „Majanduses on ees raskemad ajad, mis tähendab ettevaatlikumat rahadega ümberkäimist kui eelnevatel aastatel.“ Tegelikkuses aga kasvasid omavalitsuste kulud taas keskmiselt 16% ja personalikulud 20 protsenti. Kokku siis vastavalt 33 ja 42 protsenti kahe aastaga. Olukord, kuhu me 2008. aasta lõpuks olime jõudnud, ei vastanud meie riigi ega majanduse võimetele. Rääkida omavalitsuste tulude suurest langusest võrreldes 2008. aastaga ja õigustada kuluvajadust tolleaegse tasemega on sama nagu rääkida ilma jahenemisest, võttes aluseks viimaste aastate kõige palavama päeva. See oli mull.
2009. aastaks oli selge, et kriis on käes. Ütlesin tookord siinsamas, et „Ka kõige suuremad optimistid on aru saanud, et head ajad on selleks korraks möödas ja tuleb püksirihma pingutada.“ 2009. aasta omavalitsuste eelarvete täitmine näitab, et eelarved vähenesid 10 protsenti. Personalikulud vähenesid 2,5 protsenti. 2010. aastal langesid kulud veel 8 protsenti ning ka personalikulusid kärbiti 5,5 protsenti. Kokku vähenesid kulud kahe aastaga 18 protsenti ja personalikulud 8 protsenti. Palju enam kärbiti investeeringuid ja majanduskulusid.
Täna on selge, et kui 2007. ja 2008. aastal oleksime käitunud konservatiivsematena nii riigi kui omavalitsuste tasemel, oleksid 2009 ja 2010. aasta rasked otsused olnud kergemad. Kergem oli neil, kes buumiajal mõistliku ülejäägiga tegutsesid ja reserve, mitte laenukoormust kogusid. Seda nii perede, omavalitsuste kui riigi tasemel. Õppetund on, et eelarve tasakaalu ja reservide kogumise poliitikat peame senisest veelgi rangemalt ajama. Samuti pole mõtet uskuda jutte igavesest kiirest ja piirdeta kasvust, ükskõik mis argumentidega seda parasjagu õigustatakse.
Minu erakond on öelnud, et riigieelarve tsüklilise tasakaalu nõue peab olema põhiseaduses. See mõte leiab üha enam ka toetust Euroopas. Ootan huviga, millal esimene omavalitsuse volikogu kehtestab selle reegli oma põhimääruses. See oleks tark ja tulevikku vaatav samm.
MIS ON UUED VÄLJAKUTSED?
Kui vaadata numbreid, siis selle aasta jaanuaris on võrreldes möödunud aasta jaanuariga meie linnade ja valdade tulumaksu laekumised kasvanud keskmiselt 7 protsenti. Hõivatute numbrid kasvavad hoolimata igas jaanuaris toimuvast tagasilöögist ja see omakorda kasvatab maksulaekumisi. Elu hakkab tunduma taas ilus ja tulevik pilvitu. On see ikka nii? Ma väidan, et mitte päris. Mulle meenub taas aasta 2008, kui tulubaas oli absoluutses tipus. Ka siis miskipärast ei tundunud, et nüüd ongi kõik mured lahendatud. Ilmselt ei juhtu seda ka siis, kui kasvõi kogu tulumaks tänase 75% protsendi asemel omavalitsuste tulubaasi jõuaks.
Lähemas tulevikus me siiski kasvunumbreid näeme, kuid see kasv ei saa olema igal pool ühesugune. Kriis tegi osa struktuurseid muutusi meie eest. Ettevõtted ja nende järel maksumaksjad liiguvad sinna, kus parem. Mitte igale poole ei tule tagasi kadunud töökohad ja lahkunud inimesed, see on paraku nii ka näiteks meil tihti eeskujuks toodavas Soomes, kus linnastumise tempo on tunduvalt kiirem kui Eestis. Loomulikult meie tasandusfondi süsteem ei lase ühelgi omavalitsusel päris välja surra. Hädavajalikud kulud kaetakse kõigil. Küsimus on selles kui kaua me seda veel suudame teha ja mis on tänase halduskorralduse elushoidmise mõte? Küsimus on, kas sellest muutub elu kohapeal ja Eestis tervikuna paremaks. Mina ei ole selles enam nii veendunud.
Selle perioodi regionaalvaldkonna eurorahad on suuresti jaotatud ja on juba välja makstud või ootavad seda. Suuri uudiseid siin ilmselt enam tulemas ei ole.
Uued eurorahad avanevad 2014. aastal. Kui asjad jäävad suures plaanis samamoodi kui praegu, siis moodustavad järgmise perioodi regionaalvaldkonna eurorahad ca 3 kuni 5 protsenti omavalitsuste eelarvetest samal perioodil. Seega ei ole tegemist võluvitsaga, kuid siiski olulise arenguhoovaga. Minu arusaam on, et see tuleb järgmisel perioodil suunata eelkõige tugevate regionaalsete keskuste tekkeks.
Kogu arenenud maailma praktika näitab, et inimesed tahavad kolida linnadesse ja tõmbekeskustesse või nende lähedusse. Hoolimata riikide sekkumisest ja mahukatest regionaal- ja maaeluprogrammidest. See on fakt, mida me peame arvestama, mitte eitama või sellest rääkides häbelikult silmi maha lööma.
Avatud maailmas peame me tegema karme valikuid selles osas, kuhu ja kuidas kontsentreerida regionaalne majandus, kuidas ta siduda regionaalsete haridus- ja kompetentsikeskustega, transpordivõrkudega jne. Tegelikult räägime me siin Eesti väikelinnade saatusest, millest omakorda sõltub nende tagamaade saatus.
Teisest küljest peame me mõistma, et linnaregioonidel, eelkõige Tallinna ja Tartut ümbritseval eluruumil ja sealsetel omavalitsustel on omad tõsised probleemid, mis on täiesti teised kui Piirisaarel või Ruhnus või Tõstamaal. Me peame tegelema nii riigi kui omavalitsuste poolt vaadatuna täiesti uute teemadega. Ma ei ole kindel, et meie omavalitsussüsteem on selleks valmis ja sobilik.
STRUKTUURSED REFORMID ON JÄTKUVALT HÄDAVAJALIKUD
Struktuursete reformide asemel räägitakse meil ikka vabatahtlikust koostööst ja ühinemisest ja teenusstandarditest, mis ilmselt ise peaksid kõik mured lahendama.
Standarditest rääkijad kujutavad ilmselt ette, et kui kehtestada omavalitsuste teenustele uued ja kõrged standardid, siis tekib võluväel ka raha, mida saab kulutada ja inimesed, kes hakkavad neid täitma. See ei ole reaalne. Me peame toime tulema selle raha ja nende inimestega, kes meil riigisektoris täna töötavad. Lisajõudusid ei ole kuskilt tulemas. Meil jääb töökäsi vähemaks, mitte ei tule juurde. Me peame õppima oma inimesi paremini kasutama ja tegema selleks ka valusaid otsuseid.
1997. aastal tulid ka Briti Leiboristid võimule loosungiga, et loevad standardid, mitte struktuurid. Nad rääkisid haridusest, tervishoiust ja ka avalikest teenustest laiemalt. Nende retoorika oli, et unustame keerulised struktuursed reformid. Loevad tulemused ehk siis teenused ja neid tuleb parandada. Ja selleks tuleb kehtestada standardid nendelesamadele tulemustele ja samuti tuleb süsteemi raha juurde pumbata. Poliitiliselt oli see tark retoorika. Inimestele meeldivad reformid enamasti siis, kui need ei puuduta neid endid. Paremad teenused ja kõrgemad standardid meeldivad aga kõigile. Ekspeaminister Tony Blair kirjutab oma valitsemiskogemustest rääkivas raamatus, et võimule tulles saadi kiiresti aru sellest, et just struktuurid defineerivad selle, millised on tulemused. Ja ilma struktuursete reformideta ei parane ka tulemused. Kus need tegemata jäid, ei aidanud ka kulude mitmekordistamine.
Kahjuks ei saada Eestis sellest tihti aru. Minu jaoks oli siin kõige iseloomulikum ajalehe Postimees otsus jätta toimunud erakondade regionaaldebatist välja haldusreformiga seonduv.
Kuid kolm aastat regionaalministri ametis on mind lõplikult veennud, et mingit muud võimalust meil kahjuks ei ole. Koostöö sellisel kujul nagu sellest unistatakse ei hakka kunagi toimima, sest omavalitsuste suurus, huvid ja haldussuutlikkus on väga erinevad. Samuti ei usu ma nn sundkoostöösse. Sellise süsteemi läbimängimine võtab väga palju aega – õigusaktide veelkordne läbivaatamine, ümberdisainimine, jõustamine, fine tuning jms võtavad aastaid. Kui asi ei õnnestu, on need kaotatud aastad, mida meile tagasi ei anta.
Ühe alternatiivina on pakutud erinevaid teise tasandi omavalitsusvorme, koos delegeeritud või otsevalitavate esinduskogudega. Olen veendunud, et Eesti-sarnases väikeriigis on see liialt bürokraatlik ja kulukas lahendus. See pigem suurendab kulusid bürokraatiale, sest tekitab täiendavaid vaidlusi eri haldustasandite vahel.
Eelpooltoodud põhjustel näen ainsa sisuka lahendusena struktuurset reformi ehk olemasolevate omavalitsuste ülesannete säilitamist suures osas tänastega sarnastena ja samas mängijate ehk omavalitsuste hulga vähendamist ja nende suuruse ja suutlikkuse ühtlustamist.
Seejärel saab rääkida regionaalsest koostööst omavalitsuste vahel, erimudelite kohandamist suurtele linnadele ja linnaregioonidele ja kõigest muust
Üldiselt kipub nii olema, et suuri muudatusi, kus on lisaks võitjatele alati ka kaotajaid, saab teha vaid loetud kuude jooksul peale valimisi. Selles mõttes on need valimised ja see aasta ääretult oluline. Kui omavalitsuste osas ei langetata kindlaid otsuseid selle aasta jooksul, siis jäävad need taas langetamata.
Ma ei taha siin kuidagi linna ja maad, Tallinna ja muud Eestit vastandada, aga paratamatult peab tõdema, et suurte linnade elanike elu otsustamise edasilükkamine ei mõjuta. Aga Eesti väikelinnade ja maakohtade elu küll. Me ei saa ega tohi poolt Eestit maha jätta vaid seetõttu, et reformid ei ole avaliku arvamuse uuringutes populaarsed ja valitseb mingi reformiväsimus. Ja meil ei ole tulevikku vaadates raha ega võimalusi senist omavalitsuskorraldust üleval pidada.
Austatud linnade ja valdade päevade külalised,
Minu praeguses töös on need neljandad linnade valdade päevad ja ma näen et see traditsioon on elus, on tugev ja et teda on vaja.
Kasutan võimalust tänada kõiki korraldajaid. See ettevõtmine on just näide sellisest isekorralduslikust tegevusest, kus asju ise enda jaoks tehes saadakse just selline tulemus, mis kõigile osapooltele meelepärane on. Seda on näha juba siin saalis istujate arvust. Kas oleks parem, kui seda teeks näiteks ministeerium? Kindlasti mitte.
Valdade ja linnade päevade korraldamine on hea näide isekorraldussuutlikkuse ja kodanikuühiskonna toimimisest.
Igal juhul soovin ma teile põnevaid debatte, huvitavaid ettepanekuid ja vilgast seltsielu sellel vajalikul kokkutulekul.
Jõudu tööle!
Aitäh!