Kooli ajal narritasime üksteist, et mis su nimi on ja kust vallast sa põhku saad. Olime sellist ütlust kuulnud vanemate inimeste suust. See ütlus tundus naljakas ja teravmeelne, aga mida see tähendas, ei teadnud mina ega minu kaaslased.
74 aastat tagasi
Nüüd, mil oleme taasiseseisvunud Eesti Vabariigis elanud juba üle 20 aasta ja valdadest ning valdade reformist räägitakse rohkem, on sobiv aeg sellel küsimusel peatuda, seda enam, et 74 aastat tagasi, täpsemalt 1. aprillil 1939. aastal rakendus Eestis põhjalik vallareform, mis puudutas kõiki elanikke.
Vallad kogukondlike omavalitsusüksustena loodi talurahva seadusega Eestimaa kubermangus 23. mail 1816. aastal ja Liivimaa kubermangus kolm aastat hiljem, 26. märtsil 1819. Kindlam alus valdadele pandi 19. veebruaril 1866 vallakogukonna seadusega. Vallapiirid toimisid väikeste muudatustega kuni tsaariaja lõpuni. Pärast iseseisvuse kättevõitmist tekkis seoses mõisamaade jagamise ja maareformiga vajadus vallareformiks.
Esimese valdade seaduse eelnõu töötas välja Asutav Kogu 1920. aastal. Selles nähti ette, et valla keskmiseks suuruseks peab olema vähemalt 2000 elanikku. Kaks aastat hiljem koostas valitsus uue eelnõu ja esitas selle riigikogule. Nüüd oli ette nähtud, et vallas peaks olema vähemalt 2500 elanikku.
Sellestki eelnõust ei saanud asja ja reform seiskus. 1930. aastal võttis initsiatiivi enda kätte kohtu- ja siseministeerium ning koostas kolmanda haldusreformi kava. Eelnõu töötati järgnevatel aastatel korduvalt ümber ja üksikuid klausleid muudeti nii ühes kui teises suunas. Selle käigus jäeti vallaelanike kohustuslik arv eelnõudest lõpuks välja.
Täiendava tõuke haldusreformiks andi 1934. aasta rahvaloendus. Rahvaloendusel selgus, et Eestis oli 1934. aasta 1. märtsi seisuga 1 126 410 elanikku, mis oli 1922. aasta rahvaloendusega võrreldes 21 238 inimest ehk kaks protsenti enam.
Samal ajal täheldati, et rahvastiku paiknemises on 11 aastaga toimunud märgatavad muutused: linnaelanike arv oli kasvanud 44 134 inimese ehk 16 protsendi võrra ja alevielanike arv 2069 inimese ehk kaheksa protsendi võrra. Maaelanike arv oli aga samal ajal vähenenud 24 717 inimese ehk kolme protsendi võrra. Samasugune tendents on ju tänapäevalgi.
Lõpuks olid haldusreformi eeltööd tehtud ja 14. aprillil 1938 ilmuski valdade piiri ühekordse korraldamise seadus. Selle alusel koostatud konkreetsem reformikava saadeti tutvumiseks vallavolikogudele, arutati läbi maavanemate ja paljude asjaomaste organisatsioonidega ning kinnitati 7. oktoobril 1938 valitsuses.
Selleks ajaks olid valmistatud kõikide valdade uued kaardid, kuhu olid peale kantud talude piirid ja vallale kuuluvate kinnisvarade asukohad. Algas üleminekuetapp, mille vältel tegutsesid talitusvallad, kes olid määratud ametisse üleminekuajaks kuni valimisteni.
Kadus 117 valda
Valdade reform jõustati 1. aprillil 1939. aastal. Senise 365 valla asemel jäi ainult 248 valda (kaotati 117 valda). See oli kompromiss paljude seisukohtade vahel. Eriti suured vaidlused toimusid nende valdadega, mida taheti ära kaotada.
Neid materjale vaadates tundub, et vahel kasutati piiride muutmiseks jõupoliitikat. Tervikuna oli haldusreformi poolt 74,8 protsenti vallavolikogudest, tingimisi poolt 9,2 protsenti ja vastu 16 protsenti.
Vastuolijate hirmud olid ajendatud sellest, et mõnel juhul jäid vallamajad senisest kaugemale, kardeti ühinevate valdade suuremat võlakoormat ja teise valla elanike sobimatust uude valda keelelisel, kultuurilisel või mõnel muul põhjusel.
Et reform oli radikaalne, näitab kas või seegi, et reform puudutas peaaegu kõiki maaelanikke. Ainult üheksa valla piirid ja nimi jäid samaks. Mis puutub vallapiiridesse üldisemalt, siis uute valdade moodustamisega viidi mõni vald tervikuna või osa nendest lausa külade ja talude kaupa uue valla koosseisu, isegi teise maakonda.
Ehkki üldjuhul pidi uus vallakeskus jääma enam-vähem valla keskele, alati sellest kinni ei peetud. Ei aidanud isegi see, et mõnes kaotamisele kuulunud vallas oli just uus vallamaja, rahvamaja või kool valmis saanud.
Päris kindlasti võib nüüd väita, et üksikutel juhtudel hakkaski vana valla lõhkumisega see kant põdema, sest seni kokkuhoidnud ühe valla rahvas lahustati mitme valla vahel ja inimeste omavaheline läbikäimine ja kokkuhoidmine lõppes.
Inimeste identiteedile ja tundele mõjus negatiivselt asunduste muutmine küladeks või külanimede kaotamine. Võitjad olid aga alevielanikud, sest endised alevid (välja arvatud Võõpsu) muudeti linnadeks.
Haldusreform viidigi ellu. Arvutati välja, et sellega vähenesid kulud umbes 300 000 krooni, peale selle vabanes hulk endiste vallamajade hooneid, mida loodeti kasutada koolimajadeks, õpetajate korteriteks, internaatideks, vanadekodudeks jne või sai need lihtsalt maha müüa. Need olidki eesmärgid, mida vallareformiga taheti saavutada.
Koos vallapiiride muutmisega muutusid mitme maakonna piirid. Pärnu maakond pidi loovutama Viljandi maakonnale Karksi ja Halliste piirkonna, samuti osa Uue- ja Vana-Kariste vallast. Abja kant seevastu jäi Pärnule. Samasuguseid territooriumi võite ja kaotusi oli teistelgi maakondadel.
1939. aasta vallareformi tagajärjel tugevnes märgatavalt vallavanema positsioon, kes moodustas vallavalitsuse ja vastutas valla hea käekäigu eest. Valla- ja külavanemaks sai olla ainult vallakodanik, sinna juhuslikult sattunud isikutel sellist õigust ei olnud.
Sõltuvalt vallaelanike arvust oli tema kuupalk 10–65 krooni, talle oli ette nähtud tasuta korter, küte, valgustus ja maa loomapidamiseks. Tunduvalt suurem palk oli vallasekretäril, kes pidi omama vastavat kutset ja oli ametisse kinnitatud määramata ajaks. Vallavolinikele oli keelatud tasu maksmine, see oli auamet. Valla territooriumil alaliselt elavad või töökohta omavad inimesed omandasid vallakodaniku staatuse.
Iga Eesti kodanik pidi samal ajal olema mõne omavalitsuse, linna või valla kodanik. 15. detsembri 1938. aasta seisuga koostati uued vallaelanike nimekirjad ja nende isikute nimekirjad, kes viidi üle teise valla elanikeks. See on tänuväärne materjal suguvõsauurijatele, sest nendesse nimekirjadesse on kantud nii talude nimed kui seal elanud täiskasvanud ja lapsed. Vallakodanikel olid valla ees kohustused ja neil oli õigus vallast saadavatele hüvedele. Siit ongi pärit ütlus, et ütle, mis on su nimi ja kust vallast sa põhku saad.