Kiisler: maal on hea elada siis, kui mõistlikus kauguses on linn (Maaleht)

14.05.2013

Aive Mõttus

Täna tutvustatud uuringust selgub, et inimeste igapäevane pendelränne ületab enamasti omavalitsuste piire ning selgelt eristuvaid tõmbekeskusi on Eestis välja kujunenud 50 ringis.
Uuringu tellinud regionaalminister Siim Kiisleri sõnul võidavad tugevatest keskustest just nende ümbruses elavad inimesed.

„Maapiirkonnas on hea elada siis, kui mõistlikus kauguses on tugev linn,“ selgitas minister ja lisas, et mõistlik kaugus, mida inimesed on nõus igapäevaselt sõitma, on pool tundi või pisut enam.

„Kui selles kauguses on inimesele sobiv töökoht, siis reeglina ta ära ei koli. Küll aga on harjumused muutunud ning väga sageli kasutatakse ka paljusid teenuseid töökoha juures, mitte oma koduomavalitsuses ning sellega peab arvestama,“ ütles Kiisler.

Uuringu koostamist juhtinud Teaduste Akadeemia uurija-professor Rein Ahase sõnul on maakonnakeskused olulise tähtsusega, kuid lisaks neile on maakonnas veel teisigi tõmbekeskusi. „Regionaalse tasakaalu seisukohast on oluline maakonnakeskuste kõrval ka väiksemate keskuste tugevdamine,“ rääkis Ahas uuringu tutvustamisel.

Ta selgitas, et inimeste eluviisid on muutunud ning igapäevane pendelränne kodu ja töökoha või kooli vahel on muutunud tavapäraseks ja inimesed on sellega harjunud. Enamasti toimub selline ränne maakondade siseselt, üle maakonna piiri ulatub vaid Tallinna ja Tartu mõju.

Regionaalministri sõnul saavad värskest uuringust väga hea infot just kohalikud otsustajad ning see on üheks sisendiks maakonna tõmbekeskuste määratlemisel ning omavalitsusreformi läbiviimisel. „Omavalitsuskorraldus peab vaatama ikka seda, kuidas inimesed elavad ja me ei pea suruma inimesi kunstlikult tänaste omavalitsuste raamidesse,“ ütles ta.

Uuring põhineb passiivse mobiilpositsioneerimise andmetel, mis koguti Positium LBS koostöös mobiilsideoperaatoriga EMT. Passiivse mobiilpositsioneerimise andmebaas koosneb EMT võrgus tehtud mobiiltelefonide kõnetoimingute asukohtadest. Igale mobiilside teenuse kasutajale on omistatud juhuslik anonüümsust tagav identifikaator, tänu millele ei saa andmeid seostada ühegi konkreetse inimese ega telefoninumbriga.

Esmakordselt viidi selline uuring läbi Eestis kolm aastat tagasi ning toona oli see maailmas ainulaadne.