Detroidi varisemine on õppetund Eestile (Delfi)

Detroit oli sõltuv vaid ühest tööstusharust. Nii USA autotööstuse kahanemine kui ka tööstuse kolimine Detroidist odavamatesse sihtkohtadesse riigi siseselt ja välismaale oli allakäigu alguseks, mis osutus linnale ületamatuks. Kui kadusid tööd, kadusid ka inimesed, kui inimesed lahkusid ja keegi ei tulnud nende asemele, jäid hooned tühjaks. See tõi kaasa maksutulu kahanemise ja kuritegevuse kasvu. Koos viletsa juhtimisega viis see Detroidi tänasesse seisu.

Detroidi suurejoonelise läbikukkumise üle mõtiskledes pean ma tahes-tahtmata mõtlema Eesti tulevikule. Nagu Detroidil 50ndatel, tundub Eesti jaoks kõik hetkel hästi minevat. Madal võlakoormus, võrdlemisi kõrge majanduskasv, Skype’i kodu ja e-valitsemise liider. Tundub, nagu Eesti oleks üks Euroopa majanduslikke kullakesi. Mõnede makromajanduse näitajate ja hea meediakajastuse taga on probleemid, millega valesti ümberkäimisel võib Eesti tulevikust saada Detroidi õudusunenägu.

Eesti jookseb tühjaks

Lõuna-Eesti maapiirkonnad (kust ma parajasti seda artiklit kirjutan) heidavad valgust Eesti ees seisvatele probleemidele. Siin me võime näha hüljatud hooneid nagu Detroidis: kodud, talud, tehased, poed, kino ja muu. Eesti kahanev rahvastik on siin kõige ilmsem. See on juba kahanenud 1,5 miljonilt alla 1,3 miljoni. Mõnedel hinnangutel elab Eestis 2050. aastaks ainult 750 000 inimest. Kõrge hukkumiste statistika koos madala sündivusega on ainult pool probleemist. Väljaränne on märgatavalt kõrgem kui sisseränne.

Eesti inimesed lahkuvad paremate võimaluste otsinguil välismaale, nagu põgenesid inimesed Detroidist äärelinnadesse ja teistesse osariikidesse. Kahanev ja vananev rahvastik võib olla laastav riigile, nii nagu see oli laastav Detroidile. Maksutulud vähenevad, kui töötavate inimeste arv väheneb, kulutused pensionitele ja tervisesüsteemile kasvavad koos pensionäride juurdetulemisega. Koolisüsteem on samuti surve all, sest koole on liiga palju ja lapsi pole piisavalt. Ilma tarkade poliitotsusteta on lõpptulemuseks katastroof.

Jagades nii mõndagi ühist Detroidiga, on Eesti siiski paremas seisus. Riigi majandus on mitmekesisem ja baseerub mitmel suurel tööstusel ühe asemel: turism, transiit ja logistika, IT, metsandus ja tootmine. Eesti pole rasketel aegadel ennast suurtesse võlgadesse laenanud, nagu Detroit on mitmel viimasel kümnendil teinud. Hoolimata mitmekesisest majandusest ja madalast võlakoormusest, ei peaks Eesti kergendatult hingama.

Põlevkivi on oluline osa Eesti majandusest, kuid see on räpane (kuigi mitte nii räpane kui varem) energiaallikas, mis ei pruugi olla kasutatav 30 aasta pärast. Metsandus võib kaotada oma konkurentsivõime palgatõusudega, kui riigid pöörduvad importimiseks odavamate kohtade poole, nagu Venemaa või Ukraina. See võib tunduda ebareaalne, aga samuti tundus 50ndatel ebareaalne Detroidi autotööstuse kahanemine. Eestit võib küll kiita suure laenamise tegematajätmises, kuid samal ajal olid just inimesed need, kes maksid kasinuse hinda. Hind, mis oleks talumatu tulevikus, kui ei minda targema poliitilise otsustamise teed.

Kindlakäeline riigi reformimine

Mida vajab Eesti Detroidi-stiilis läbipõrumise vältimiseks? Esiteks, peab Eesti võtma tõsiselt demograafilisi probleeme. Teiseks, Eesti vajab reforme, mis investeeriksid selle elanikesse, mis teeb Eesti majanduse elastsemaks majanduslike ja demograafiliste muudatuste tuules. Alustada saab haldusreformiga. Maapiirkondade kokkukuivamisega muutub naeruväärseks, et Eestis on üle 200 valla. Miks ei soovi Reformierakond vajaolevat reformi ette võtta?

Selleks on kaks põhjust. Esiteks asetab neoliberaalne ideoloogia vabaduse esikohale. Sellest lähtuvalt ei tohiks riik sundida valdu liituma, nad peaks ise valima oma tuleviku. Vabadus on suurepärane voorus, võib-olla kõige olulisem neist, kuid liiga palju voorust võib olla pahe. Selline häälestatus ei too kaasa mitte mingisugust mõtestatud reformi ja suunab Eestit Detroidi teele. Eesti vajab kohalike omavalitsuste haldusreformi rohkem, kui vallad vajavad vabadust. Teine põhjus, miks Reformierakond ei pruugi olla huvitatud reformi läbiviimisest, on poliitika. Nad ei soovi, et IRL saaks enda nimele tarviliku reformi teostamise. Kui see on tõsi, siis see on täpselt seda tüüpi vale juhtimine, mis viis Detroidi languseni.

Eesti peab investeerima oma inimestesse. See tähendab kolme asja. Eesti vajab rohkem töötavaid inimesi, ta peab hoidma töötajaid pikemalt tööturul ja ta vajab suurenenud produktiivsusega tööjõudu. Hetkel ei ole Eestil meetmeid, et julgustada inimesi siia jääma. Noortel inimestel on võimalik saada tasuta haridus ja siis lahkuda, et kasutada seda haridust Soomes. Immigratsiooniseadus on tõkestav (kuigi tänu hiljutisele muudatusele veidi leebem oskustöölistele ja spetsialistidele). Eesti peab leidma viise, et noori varem tööturule saada (kooliea algus 6. eluaastast näiteks) ja neid seal ka kauem hoida (pensoniea tõstmine). Riik peab nihkuma sellise tööstuse poole, mis püsib hoolimata globaliseerumise brutaalsusest ja Euroopa Liidu regulatsioonidest (rohkem transiiti ja logistikat, vähem põlevkivi).

Detroidi tõeline traagika on see, et Detroit ei pidanud ilmtingimata alla käima. Pittsburg, mõneti sarnane linn, on kenasti toime tulnud, hoolimata oma kahanevast konkurentsivõimest terasetööstuses. Soome sõltus Nokiast, aga hoolimata Nokia kokkutõmbumisest on Soome edasi hiilanud. Eesti võib edasi särada või langeda Detroidi kombel. See sõltub poliitika kõrvaleasetamisest ja tarkade reformide rakendamisest, mis võimaldaksid Eesti tööjõul hiilata. Detroidi tragöödia peaks olema äratuskõne Eestile, kuid hea uudis on see, et Eestil on täielik kontroll oma tuleviku üle.