/…/Tegemata haldusreformi tulemusel on suur osa omavalitsustest jätkuvalt väikesed ja nõrgad; avalikud teenused maapiirkondades sageli kättesaamatud; kooli-, haigla- ja ühistranspordivõrgustik raiskav; EL-i struktuurifondide abi kasutamine toimub valdavalt lühiajalistes huvides./…/
Eesti riik vajab halduskorralduse auditit ja säästva riigipidamise reformi. See reform peaks puudutama kogu riigiaparaati – ministeeriumitest allasutusteni. Tuleb küsida, milliseid riiklikke institutsioone me vajame ning milline peab olema nende juhtimise ja koostöö loogika, et see vastaks 21. sajandi ühiskonna vajadustele.
Regionaalpoliitika algab kaasaegse haldusmudeli kujundamisest. See tähendab muu hulgas omavalitsustele iseseisva ja autonoomse maksubaasi tagamist. Ilma selleta on detsentraliseeritus vaid poliitiline sõnakõlks, sest „katuserahadest“ sõltuvad omavalitsused jäävad sisuliselt riigi (parteide) kontrolli alla. Haldusreformi suurimaks piduriks ongi poliitiline süsteem, kus kohalikud omavalitsused on võimuvertikaali osaks – erakondade kasvulavaks ja poliitiliste töökohtade jagamise kohaks.
Omavalitsuste sees tuleb toetada kogukondade arengut. Senisest enam võiks olla võimalusi elu erinevaid aspekte ise korraldada, olles kogukonnas teenuste osutajaks, nt laste haridust, esmatasandi tervishoidu, eakate eest hoolitsemist jne.
Selleks tuleks sisse seada võimalus kolmepoolseteks läbirääkimisteks kogukondade, omavalitsuste ja riigi vahel konkreetses valdkonnas konkreetsele kogukonnale suurema otsustusõiguse andmiseks ning sellega kaasnevalt ka maksuraha suunatud kasutamiseks./…/
Elamisväärse Riigi üleskutse tegid Andrei Hvostov, Brit Kerbo, Mari-Helene Kaber, Kristina Kallas, Juhan Kivirähk, Jaan Lahe, Karli Lambot, Ain Lutsepp, Elo Lutsepp, Mari-Liis Lill, Silver Meikar, Kärt Mere, Nastja Pertsjonok, Pärtel Piirimäe, Rein Raud, Marek Tamm, Toomas Trapido, Siim Tuisk, Tõnu Viik ja David Vseviov.