Laiast maailmast vaadates paistab Eesti kui ideaalse suurusega riik ideaalses asukohas. Neli aastaaega, palju vett, parasjagu väike ja lihtne juhtida.
Ometi meenub meie haldusreformi vaadates lugu Douglas Adamsi raamatust “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas”. Seal esitati superarvutile küsimus elu, universumi ja kõiksuse kohta. Arvuti juurdles 7,5 miljonit aastat ja andis vastuse: 42. Selgus, et esitatud oli vale küsimus. See 42 sobiks meie valdade arvuks ju päris hästi. Kuid miski tundub ometi nagu valesti olevat ja sestap ka venimine ja kõhklused. Vähemalt ei oska ma muul viisil seletada nii pikka peataolekut nii lihtsas küsimuses.
Kõige veidram näib asja juures see, et riigivalitsemise seisukohast pole meil omavalitsusi ju tarvis. Vähemalt minu silmad ei suuda leida ühtki põhjust, miks peaks riik ennast avalike teenuste osutamiseks kuidagi tükkideks jagama. Vähemalt mitte Eestis ja 21. sajandil. Kui riik on otsustanud reguleerida mingit tegevust või osutada mõnd avalikku teenust vastavalt teatud standarditele, siis peab ta võtma ka vastutuse. Ja sel juhul on juba valitsuse ülesanne korraldada regulatsiooni jõustamine ja teenuse osutamine üle riigi, Narvast Sõrveni. Milleks siin vallad? Teisisõnu, miks ei võiks meil olla ainult riigiteed, riigikoolid, riigi lasteaiad ja raamatukogud?
Sellise haldusreformi minivarianti oleme tegelikult juba katsetanud. Pean silmas Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) 2008. aasta ümberkorraldusi, mille käigus suleti enamik metskondi. Tulemused? Meie maaelu sai korralikult räsitud ja riik hõrendatud. RMK töötajate arv on kolmandiku võrra kahanenud. Keskaparaat on samal ajal pigem paisunud ja kolinud oma eesmärkide seisukohast mõttetusse kontorisse Tallinna kesklinnas. Teisalt, uppi pole see ettevõte lennanud. Vastupidi, riigi tulud metsamüügist on kolmandiku võrra kasvanud. RMK kujul on tegu ilmeka näitega tehnoloogia ühtaegu loovast ja laastavast mõjust tööturul. Sest Google’i ajastul saab logistikat ja teetöid Värska kandis tõesti korraldada Iisakult ja vastupidi. Nii ei hiilgagi nende vähesed allesjäänud maakontorid täituvusega. Sest suurem osa tööajast kulub inimestel seal, kus see 21. sajandi Eestis peakski kuluma – metsas ja pilves.
Sel taustal on hinnang meie ülejäänud avaliku sektori tööviljakusele karm. Ka siin võiks kolmandiku personalist maksude kulutamise asemel suunata erasektorisse neid teenima. Sest koolijuhi või linnaametniku ameteid ei puuduta tehnoloogia areng sugugi vähem kui metsamehe oma. Otseselt riigi ja omavalitsuste palgal oli meil 2012. aasta seisuga 85 267 töötajat. Igaüks võib ise rehkendada, mida see muutus riigi rahakotile tähendaks – puudujääv pensioniraha justkui maast leitud.
Ometi katab majanduslik vaade vaid väikse osa haldusreformi tervikpildist. Kui vaadelda riiki aparaadi asemel elava ühiskonnana, paistavad asjad hoopis teises valguses.
Arthur Koestler kirjeldas oma 1967. aastal ilmunud raamatus “The Ghost in the Machine” vastuolu eluslooduse ja füüsikaseaduste vahel. Viimastest johtuvalt saavad mehaanilised süsteemid muutuda vaid “ülalt alla”, entroopia kasvu suunas. Maakeeli tähendab see, et kõik asjad meie ümber saavad ainult kuluda ja laguneda. Evolutsiooni suund eluslooduses on aga vastupidine – “alt üles”. Siin moodustavad molekulid rakke, rakud organisme ja organismid ökosüsteeme. Inimtegevuse tasandil väljendub see suund meie püüdes ühenduda ja kuuluda millessegi endast suuremasse – pere- ja kogukonda, töökollektiivi, rahvasse.
Selle kuulumisetungi olemust analüüsib Londoni ülikooli professor Montserrat Guibernau oma raamatus “Belonging” (e.k “Kuulumine”). Selgub, et esiteks ei püsi lojaalsussuhted ühiskonnas paigal, vaid on pidevas muutumises (teisisõnu: nad on elus). Teiseks, tõeliselt saab kuhugi kuuluda ainult kuuluja vaba tahte alusel (teisisõnu: “alt üles”). Kui neid lihtsaid printsiipe arvestada, toodab ühiskond solidaarsust ja annab ka individuaalsusele mõtte. Sest koos oleme tugevad ja suudame asju, mida üksi ei suudaks. Haiguspisikule astub vastu kogu organismi immuunsüsteem. Kurjategija saab endale vastu terve riigi politsei. Sõjas ei ründaks vaenlane enam Eestit, vaid kogu Euroopat.
Kuidas võiks meie oludes välja näha loodust matkiva “elava riigi” mudel? Praegusega võrreldes peaksime seal nii mõndagi pahupidi pöörama. Esiteks peaksid seal riiki rahastama ja talle ülesandeid seadma vallad, mitte vastupidi. S.t riigi alusprintsiip peaks olema sama, millele on rajatud Euroopa Liit: subsidiaarsus ehk otsustamine madalaimal otstarbekal tasandil. Teiseks tuleks naasta mõiste “vald” emakeelse algtähenduse juurde – kogukond. Selliseid valdu ei saa aga moodustada riik, vaid kodanikud. Miks ei võiks Eesti kodanik olla kihnlane ka Tallinnas? Kartmata seejuures diskrimineerimist (näiteks ühistranspordis). Miks ei võiks ta algatada uut valda või jääda lihtsalt vabaks “vallatuks” kodanikuks ja maksta oma maksud üldteenuse korras otse riigile? Miks ei võiks me lasta valdadel vabalt surra ja sündida? Nii nagu näeme hääbumas vananevate liikmetega laulukoore ja nende asemele astumas uusi, noorte dirigentide poolt ellu kutsutud kooslusi.
Kui visioonide tasandilt halli ja argise haldusreformi-saaga juurde tagasi tulla, ei paista pilt enam sugugi nii lihtne kui algul. Sellegipoolest joonistuvad välja ka mõned praktilisemad järeldused.
Esiteks, haldusreformis on peidus Väga Suur Raha. Varem või hiljem jõuab see teadmine kohale ka neile, kes võtnud Toompeal vastutust kanda, kuid reformi seni pidurdanud.
Teiseks, vajadus valdade kui kohalike kogukondade järele ei ole kuhugi kadunud. Asju, mida riik pole enda kanda võtnud (või mis tal on ebaõnnestunud) ja mis seega inimeste vahel korraldamist vajavad, on alati. Kuid riigi poolt valdadele ülesandeid delegeerida pole erilist mõtet. Molekulilt ei saa eeldada raku funktsionaalsust.
Kolmandaks, seniste reformikatsete püüdlused valdu standardiseerida mõjuvad üksjagu koledalt. Mõneti meenutab see vähkkasvajat, mis laseb organismis paljuneda vaid ühetaolistel rakkudel. Moonutuse põhjuseks on vildakas algküsimus (nagu too superarvuti omagi). Sest omavalitsuste põhiprobleem pole haldussuutlikkus ega suurus. Põhiprobleem on see, et nad pole meil ei liha ega kala. Ühest küljest ei kõlba nad riigi poolt seatud ülesannete täitmiseks. Selleks on nad liiga erinevad ega ole ka riigi alluvuses. Teisest küljest ei anna nad ka kogukonna mõõtu välja. Tartu puhul saab veel rääkida sealsest vaimust. Kuid Tallinnast on kasvanud suur juurteta monstrum.
Neljandaks, tavapärase demokraatliku protseduuri raames on mõttekas haldusreform meil tõenäoliselt teostamatu asi. Vajalik mastaap on liiga suur ja poolik tegemine tulemust ei annaks. Samas, just mastaapsuselt sarnaneb haldusreform meie 1992. aasta rahareformiga. Toona delegeeris parlament osa oma volitustest kolmeliikmelisele komiteele, kes vastutuse võttis ja asja ära tegi. Ei tulnud ju halvasti välja? Kui reaalseid tulemusi andev haldusreform siinmail kunagi tõesti tehtud peaks saama, siis umbes samal viisil.