Eestis on praegu vähe maaomavalitsusi, mille juhtidel pole põhjust kohalike laste- ja haridusasutuste tuleviku üle pead murda.
Kui just parasjagu mõnda kooli või lasteaeda ei suleta või liideta, siis vähemalt salamisi mõeldakse sellele ikka. Tegu on paratamatusega, sest noored pered eelistavad suurematest linnadest majanduslikku turvatunnet otsida.
Ükskõik kui mõistuspärane kooli sulgemine poleks, on see ikkagi valus. Kooli on alati peetud küla selgrooks ja kui see kaob, jääb kogukond toeta. Samas on selge, et mitte kuskil pole paiga hääbumine alanud kooli sulgemisest, see on olnud ikka mingite teiste arengute tagajärg.
Äsja otsustas Viljandi vallavolikogu kriitilise pilguga üle vaadata osa omavalitsuse laste- ja haridusasutuste võrgust. Olgugi et vallavanem Ene Saare sõnul pole midagi veel otsustatud, on juba eos tõenäoline, et Puiatu lasteaeda-kooli ja Heimtali lasteaeda varsti pole. Kui nii tõepoolest läheb, on see järjekordne tõestus tõsiasjale, et suurel vallal on seda sorti samme astuda lihtsam kui väikesel. Ometi ei muuda see tõdemus asja sisu. Kui inimesi külas pole, siis neid lihtsalt pole.
Kahju küll, aga needsamad protsessid, mille tõttu on viimase kümmekonna aasta vältel kogu Eestis pimedaks jäänud sadade koolide ja lasteaedade aknad, annavad Viljandi vallas tunda ka järgmistel aastatel. Vaevalt et asi saab piirduda praeguste muudatustega. Mõne aja pärast on vähemalt sama küsitav näiteks Pärsti lasteaia püsimine, aga ka eraldiseisvate koolide tegutsemine Sultsis ja Holstres.