| Eilsel „demokraatia pidupäeval” said 215 omavalitsust uue koosseisu. Üks neist on hiiglaslik, hõlmates kolmandikku Eestist. Vastukaaluks võib tuua vaevalt 70 elanikuga Piirissaare. | |||||
| Üldjuhul kipuvadki kohalikud omavalitsused jääma elanike hulga poolest pigem sinna allapoole ja sageli jääb mulje, et nende eksistentsi ainus õigustus on võimalus pakkuda vallaametnikele tööd. Suviti nörritavad kohalikke teated kollektiivpuhkustest.
Selge, et valdade suutlikkus pakkuda 21. sajandi Euroopale vastavaid teenuseid pole ligilähedaseltki võrdne. Piltlikult seisab suurim otsus ühe väikevalla jaoks selles, kas remontida koolimaja katus sel või järgmisel aastal. Teine aga võib üsna suurejooneliselt planeerida uusi sildu ja vaielda, mis on tähtsam, kas tänavaauk, konteinerlasteaed või hoopis kohalik televisioon. Ometi seab seadus neile ühesuguse koorma – ja peaks olema ka enesestmõistetav, et Eesti elanik saab riigilt ühepalju tuge, sõltumata sellest, kas ta elukoht on Taebla, Türi, Tartu või Tallinn. Kõiki huvitab, kui sageli ja kas üldse jõuab temani ühistransport, kas teed on läbitavad või palistatud kraatritega. Kas on võimalik leida lapsele hoidu või tähendab perelisa ühele vanematest sunniviisilist töölt eemale jäämist. Mis tasemel on üldse kohaliku kooli haridus.Halb transport või raskused tööle pääsemisel peletavad inimesi ja ettevõtteid ja panevad tuule lõõtsuma nii linna kui ka inimese rahakotis. Ometi pole realistlik nõuda, et taskus üksnes koolimaja katuse jaoks sente veeretav omavalitsus vähegi ulatuslikumatest projektidest isegi unistada julgeks. Unistamine on aga kaasa sündinud. Kui mandumisest saab mõõt täis, hakatakse mujal tegutsema. Suuremas keskuses, mis pakub eneseteostuseks võimalusi. Kui me ei taha, et järgmisi omavalitsusi valivad piltlikult ainult vallamaja töötajad, tuleb viimaks ära teha haldusreform. Praegu lauale pandud variandi kohaselt saaksime nelja aasta pärast valida juba mitte rohkem kui kahtsadat omavalitsust, aga pigem 50 ringis. Iga üksuse suuruseks vähemalt 10 000 inimest. Kõlab paljulubavalt. Muidugi, ikka jääb anomaalia Tallinna näol. Ei teeks paha mängida mõtetega reformida ka metropoli. Tõsta märgatavalt linnaosade suveräänsust, nii et pea kogu kohalik raha ja võimutäius jääksidki kohapeale – mõistagi ühes linnaosavalitsuste otsevalimisega. Ehk Nõmme asju otsustaksid nõmmekad, Lasnamäe omi aga tema elanikud. Riigil tasuks aga kaaluda, kas kohalikke omavalitsusi mitte rohkem usaldada. Taastada kasvõi kriisieelsele tasemele see tulumaksu osa, mis kriisi ajal valitsuse üldisesse rahakotti tõmmati. |
