JAANUS VAIKSOO
kirjanik
Kord koolis emakeeleolümpiaadi külalisi võõrustades andsin tervituseks sõna haridusministeeriumi spetsialistile. “Peaspetsialist!” parandas proua peaspetsialist häiritult minu fopaad. Tõepoolest, vahel tundub, nagu elaksime 19. sajandi Austria-Ungari keisririigis, kus tiitel nime ees on tähtsam kui inimene ise. Lihtsalt spetsialist on meie omavalitsusasutuses imeharv nähtus, võib-olla mõni äsja gümnaasiumipingist tulnud nooruk.
Võtsin huvi pärast ette juhusliku valikuna Tallinna linnavalitsuse kommunaalameti koosseisu. Peale kommunaalameti juhataja, kahe juhataja asetäitäitja ning kantselei juhataja töötab kommunaalametis 7 osakonnajuhatajat, 21 peaspetsialisti, 6 vanemspetsialisti ja 4 juhtivspetsialisti. Lihtinimesel on loomulikult raske selles spetsialistide hierarhias orienteeruda, kuid ühtegi tavalist spetsialisti kommunaalametis ei töötagi. Ilmselt on see tunnistus sellest, et meil linnakodanikena on turvaline elada, sest oleme ümbritsetud ainult kõige kompetentsematest ametnikest. Peale kommunaalameti on Tallinnas veel 11 ametit, pluss linnaosade valitsused ja muud ametiasutused.
Üks mu kauge sugulane Georg Voogas (sünd. 1867) pani vanas eas 1940. aastal vahetult enne Nõukogude okupatsiooni algust kirja oma eluloo.
Ta oli kooliõpetaja ning töötas Aleksander III süngel venestamisperioodil noore mehena Lihula vallaja kohtukirjutajana. Sellest ajast kirjutas ta järgmist: “10. augustil 1890. a lahkusin kooliõpetajast ja asusin ühendatud Lihula wallaja kohtu kirjutajaks (end. wallad olid Lihula, Lihulakiriku, Penijõe, Tuudi, Karusekiriku ja Matsalu). Töökoormatus oli nüüd küll suur, sest peale jooksva töö tuli ju läbi viia end. valdade likvidatsjon, kuid hakkama sain siiski üksi. Nüüd määratakse selle töö pääle 2-3 inimest.”
Riigihaldusminister Arto Aasale kuluks haldusreformi elluviimisel Georg Voogase taoline mees praegu hädasti ära. Esiteks on tal olemas “valdade likvidatsjoni” kogemus, teiseks ei vaja ta enda kõrvale ametnikearmeed ja kolmandaks ei oskaks ta seejuures unistada ka teab mis suurest palgast, lisatasudest või ametiautost, rääkimata Itaaliast ja ravioolidest.