Üks olulisi haldusreformi käigus peetud ühinemisläbirääkimiste teemasid oli väiksemate piirkondade huvide esindatus ja kaitse. Hirm ääremaastumise ja kohapealse otsustusõiguse kadumise ees oli üks haldusreformi-aegseid sagedasemaid muresid.
Omavalitsuste ühinemiste nõustajad Mikk Lõhmus, Georg Sootla, Rivo Noorkõiv ja Kersten Kattai on teinud nüüd esmase analüütilise kokkuvõtte haldusreformi käigus ühinenud linnades ja valdades loodud osavaldadest, kogukonnakogudest ja piirkondlikest teenuskeskustest nende tegevuse algperioodil. Eesmärgiks oli hinnata, millised võimalikud mudelid on eri kohtades kasutusele võetud, kuidas neid võimalusi kasutatakse ja mil määral lahendused haakuvad varem ühinemislepingutes kirja panduga.
Eestis on 79 linna ja valda, osavallad-linnaosad on moodustatud ainult ca 1/10 kohaliku omavalitsuse üksustest. Praktika näitab seega, et ühinemisjärgse aasta jooksul on osavaldade ja ka kogukonnakogude moodustamine ja arendamine olnud suhteliselt vähe levinud ja arvatust keerukam.
Osavaldade põhimääruste ja teiste õigusaktide analüüs näitas, et moodustatud osavallakogude pädevused piirnevad peaasjalikult õigusega avaldada kohalikes küsimustes initsiatiivi ning õigusega olla ära kuulatud. Valdava osa osavallakogude päevakorrast moodustavad volikogu eelnõude kohta antavad arvamused ja seisukohad. Üksikutes küsimustes on osavallakogul ka lõpliku otsustamise õigus, näiteks õigus anda piirkondlikke tunnustusi või sätestada osavalla sümboolika.
Kui osavallakogu on igas moodustatud osavallas kohustuslik organ ja erinevad üksnes selle moodustamise ja pädevuste alternatiivid, siis osavallavanemad ja osavallavalitsused on jäänud pigem erandiks. Hiiumaa, Lääne-Nigula ja Märjamaa vald on sisse viinud osavallavanema institutsiooni ning moodustanud osavallavalitsused vallavalitsuse piirkondliku struktuuriüksusena. Pärnu linnas, Saaremaal ja Rapla vallas ei ole osavallavanema ametikohti ja osavallavalitsusi, kuid sisuliselt sarnast üksust nimetatakse osavallakeskuseks või teenuskeskuseks.
Ühinemisjärgsete valdade ja linnade praktilise kogemuse analüüs näitas, et piirkondlikud teeninduskeskused on moodustatud enamikes ühinenud kohalikes omavalitsustes. Ühinemislepingute ülevaatus näitab, et lepingutes kokkulepitut on teeninduskeskuste moodustamisel üldreeglina järgitud.
Osavallakogude ja kogukonnakogude (ning teeninduskeskuste) seiret tuleb kindlasti jätkata, kuna esimese aastaga ei saa teha põhjapanevaid järeldusi. Kogu analüüsi, mis on ka lisatud manuses, saab lugeda Rahandusministeeriumi kodulehel: https://www.rahandusministeerium.ee/et/kov ja https://haldusreform.fin.ee/juhendid/
Analüüsi valmimist rahastati Euroopa Sotsiaalfondist.
