Eesti tõttas liiga vara rõõmustama, et Euroopa Liidu järgmisest rahastamisperioodist 2014–2020 võideldi välja suurem rahasumma, kui 2007–2013 kasutada oli, ehk 4,6 miljardit eurot. Nüüd on EL asunud seisukohale, et osa sellest rahast ei avata kasutamiseks enne, kui on tehtud haldusreform.
Eestil on aega ELi soovitustele vastamiseks sügiseni ja kuigi eelarvepositsioonis pole seatud tingimuseks kohalike omavalitsuste arvu muutmist, saavad 2014–2020 eurotoetusi taotleda vaid need omavalitsused, mis vastavad jätkusuutlikkuse kriteeriumile. Nii muutuvad soovituslikud suunised sisuliselt kohustuslikuks.
Regionaalminister Siim Kiisler on ootamatult saanud oma haldusreformi kavale tugeva toetusõla ELilt.
Võiks ju küsida, kui kaugele saab EL sekkuda liikmesriigi siseasjadesse, sest oma elukorraldus peaks olema ikkagi iga riigi enda asi. Teisalt oleme praegu selles kaaluklassis, kes saab ELi ühisest katlast rohkem, kui sinna annab. Järelikult on ELil õigus uurida, kuidas seda raha kasutatakse, ja kui tekib kahtlusi eurofondide otstarbekas kasutamises, siis nõuda selgitusi.
Euroopa Komisjoni tegevat murelikuks Eesti omavalitsuste killustatus ja nende suutlikkus osutada vajalikul tasemel teenuseid sealsetele elanikele. Osa väikeste omavalitsuste juhte on möönnud, et nad ei suuda kõiki neid teenuseid pakkuda, mida inimesed vajavad ja omavalitsustelt nõutakse.
Ilmselt läheb liitumiseks siis, kui omavalitsused ühtäkki ärkavad ja märkavad, et ongi nii: kes pole jätkusuutlik, on toetusesaajate nimekirjast väljas. Igal juhul on liitumisvastastele Euroopa Komisjoni hoiatus ebameeldiv uudis, sest juba eelmise liidu päevilt on teada, et kõige mõjusam oli ikka raha andmata jätmisega karistamine.
19.03.2013