| Eestis on uue haldusjaotuse kaarte joonistatud juba üle kümne aasta. Sõna “haldusreform” on paljude meelest sama piinlik suhu võtta nagu “integratsioon”, kuna mõlemast räägitakse aastaid kui hädavajalikest asjust, ent mõlemad kipuvad vaid sõnakõlksuks jäämagi. | |||||
| Igasugu kõrgete riigi- ja omavalitsustegelaste argumendid reformi vajalikkuse üle kõlavad sageli veenvalt ning eemalt vaadates on ju igati mõistlik säästa raha, omada suurendatud ühiseelarvet ja paremat kompetentsi.
Ent kas on uuritud seda, missugused ootused ja hirmud on neil inimestel, kes elavad niiöelda liidetavatel territooriumidel? Nemad ei tõmba maakaartidel jooni, kuid kindlasti ei jäta teiste tõmmatud jooned neid külmaks. Mis saab siis, kui vallavanemaks polegi enam mees, keda konkreetne vallaelanik on tundnud põlvepikkusest saati ning seetõttu saab alati talt nööbist võtta ja muret kurta? Kes lahendab kohaliku probleemi siis, kui vallavalitsus on kümnete kilomeetrite kaugusel ja see, kes probleeme lahendama peaks, ei teagi täpselt, kuidas mõnda külla pääseb ja kes seal elab? Mismoodi muutub kohapealne elukorraldus, mis ju aastakümnetega paika loksunud? Need ja paljud teised hirmud on inimestel kindlasti olemas ning seetõttu ei pea riik valitsuse näol neil teemadel suhtlema mitte ainultmaavanema ja omavalitsusjuhtidega, vaid ka tavaliste inimestega, kes loomulikult ei taha, et reformi tagajärjel muutuvad nende mured valitsejatele kaugemaks ja väiksemaks. |
