Meid on vähe (Sakala)

Kümne aastaga on maakond kokku kuivanud peaaegu 8600 elaniku võrra ehk 15 protsenti. Läinud aastal lahkus siit rohkem inimesi, kui on kolmes väiksemas omavalitsuses hingelisi. Ja nagu sellest veel vähe oleks, vähenes sündide arv mullu järsult, jäädes alla 400.
Õige pea ootab Viljandimaad ees märgilise tähendusega hetk. Aasta algul elas siin 50 096 inimest. See tähendab vaid üht: varsti on meid, viljandimaalasi, alla poolesaja tuhande.

Niisugused faktid tuleb otse välja öelda, kuid mõistagi mitte selleks, et masendust või paanikat külvata. Seda on vaja, et tulevikku vaadates oleks meil silme ees ilustamata pilt. Elu läheb Viljandimaal edasi ka siis, kui inimeste arv veelgi kahaneb, aga kui seda on plaane tehes arvesse võetud, ei pruugi olukorra muutumine meid väga valusasti tabada.

Seda, et maakonna elanike arvuga toimuv tekitab muret, märkas Sakala üheksakümnendate aastate teisel poolel, kui rääkida sai veel üle 60 000 küündivast elanike koguarvust. Sealt alates on probleemile leheveergudel regulaarselt tähelepanu pööratud.

Kõigi nende aastate jooksul on enim muutunud olukorda kommenteerivate asjaosaliste mõttemall. Vanasti arutleti selle üle, kuidas ja millal võiks väljarände arv pidurduda ja sisserände arv sellest suuremaks muutuda. Praegu tõdeb enamik arutlejaid, et tegu on globaalse protsessi ja ühiskonna muutusega, mis lähematel aastatel pigem süveneb. Tänases lehes eristub neist küll kolm kuud Viljandi linnapeaks olnud Ando Kiviberg, kuid vähemalt praegu veel pole temalgi konkreetset plaani, kuidas sellele kõigele pidurit tõmmata. Ning kuniks hooba ei paista, tuleb arvesse võtta, et meid on vähe ja jääb veel vähemaks.