Suitseva haldusreformi lõkke taas leegitsema puhunud regionaalministril Siim Kiisleril on ees väga lai tööpõld. Seni pole ta veenvalt lahti seletanud sedagi, miks niinimetatud tõmbekeskuste Eesti väikestele valdadele hea oleks.
Täpselt kuu aega tagasi selgitas Viljandi maavanem Lembit Kruuse «Sakala» arvamusküljel, milliseid võimalusi tõmbekeskuste tugevdamine ja valdade ühinemine tema meelest pakub. Ühe näitena tõi Kruuse suure ühise rahakoti. «Väikese rahaga suuri, kuid tarvilikke plaane ellu ei vii. Seetõttu avanevad teatud võimalused ainult piisava suurusega omavalitsusele,» kirjutas maavanem.
Kuid nagu märgib tänases lehenumbris Karksi vallavanem Arvo Maling, on keskusest väikesi raamatukogusid, koole ja külamaju palju lihtsam sulgeda. «Karksi vald on kümne aastaga oma territooriumil investeerinud seitse miljonit eurot. Kui me kuulunuks näiteks Viljandiga ühte omavalitsusse, poleks siia jõudnud pooltki nii suurt summat,» leiab ta.
Omavalitsuste ühinemine pole Viljandimaale teadupärast võõras. Lõpusirgele on jõudnud rõngasvalla loomise protsess, mille üle võib põhjusega uhke olla. Kuid seda seepärast, et neli ühinevat valda jõudsid isekeskis järeldusele: üheskoos on parem edasi minna, sellest võidavad nad kõik.
Sunniviisiliselt vabatahtlik omavalitsuste liitumine tekitaks palju vastumeelsust ning põhjendatud oleks see üksnes siis, kui tegemist oleks väga õige eesmärgiga. Ent kui plaan oleks sedavõrd hea, peaks iga mõistlik vallajuht selle vajalikkusest niikuinii aru saama.
Praegu tundub neid omavalitsusjuhte, kes ministeeriumi plaani ei mõista, igatahes palju olevat.