Praeguse ülitsentraliseeritud, harukondliku ja parteiliselt juhitud riigikorralduse olukorras on Eesti tõmbekeskusteks Tallinn, Soome, Euroopa Liidu veel rikkamad riigid ja Austraalia.
Seda, et Eesti avalik võim vajab terviklikku inimlikustamist, detsentraliseerimist, häbi- ja autunde taastamist, regionaalset ja sotsiaalset tasakaalustamist ehk kokkuvõttes riigireformi (mitte kujutletavaid tõmbekeskusi), väljendasid üksmeelselt Raplamaa omavalitsused võimule ja avalikkusele saadetud pöördumises 2011. aasta detsembris. Pärnumaa omavalitsuste liit toetas seda samuti üksmeelselt.
Pärnumaa omavalitsuste liidu maakogul 2. novembril 2012 ei toetatud esmaeelistusena tõmbekeskusi, vaid eeskätt omavalitsusliitude Eestit. Mõistagi loodavad praegused gümnaasiumidega Pärnumaa vallakeskused endale tõmbekeskuse staatust ja kehvas olukorras on see lootus inimlikult mõistetav.
Tõmbekeskused muudaksid ülejäänud külad-alevid – senised vallakeskused – kiiresti tõukekeskusteks, kust veel tänaseni säilinud elu ja asustus kiirendatult kaoksid.
Üleilmses võrdluses väga soodsa eluruumiga, kuid peaaegu inimasustuseta ja vaid poolteise linna kuhjunud rahvaga Eesti oleks ise endale suurim julgeolekuoht. Ühiskonnale parim ja odavaim eluruumi säilimise ja julgeoleku tagatis vastupidi oleks riigi kohalolek vähemasti valdade, maaomandi, riigimetskondade, looduskeskuste, laste- ja sotsiaalasutuste ja muu säärase näol.
Ülihõreda Eesti halduskorralduses on eluliselt oluline peale rahvaarvu arvestada territooriumi suurust. Kui linnaelus on inimeste anonüümsus nii omavahel kui linnavõimule mõistetav ja tavapärane, siis maavallas kolme inimese puhul ruutkilomeetri kohta pole mõeldav, et kohalik võim metsataludest midagi ei tea ega elanikega perioodiliselt, otse ja inimlikult ei suhtle. Kas või lund ei lükka!
Eesti riikluse kestvusele ei tule kasuks veel säilinud maa-asustuse vähese ülalpidamisraha, initsiatiivi ja kohaliku elu isekorraldusvõime ning vastutuse linnakoondamise arvel reforme teha.