/…/
Arvestades Thatcheri suurt huvi Eesti vastu, tekib paratamatult küsimus, kas sellist poliitikut oleks ka Eestisse vaja, kas Eesti vajaks naispeaministrit. Ühelt poolt võib-olla mitte, sest Eesti on ajanud üsna thatcherlikku poliitikat ja teinud ära asju, mis talle unistuseks jäid. Teisalt oleme viimasel ajal muutunud kõvasti korrektsemaks ja korralikumaks ja selle kaudu igavamaks. Nii et naispeaministrit oleks meile tegelikult vaja. See mõte tugevnes, kui vaatasin riigikogu maskuliinset koosseisu ja noorele intellektuaalile Mari-Liis Lillele kultuuritegelaste foorumil osaks saanud vastuvõttu. Ma ei hakkaks arutama tema sõnavõtu sisu üle, küll oli aga Eesti ühiskonnale iseloomulik, kuidas kõik vanemad mehed selle peale elevile läksid ja hakkasid huvi tundma, kes ta kõne küll kirjutas. Selline suhtumine on aga tegelikult solvav – sest miks eeldatakse, et üks noor naine ei ole ise võimeline oma kõnet kirjutama.
Just selliste suhtumiste murdmiseks oleks ka Eestil vaja naispeaministrit. Tööd võiks tal olla palju, kuid kindlasti võtaks Thatcheriga võrreldav naispeaminister ette kolm asja. Esiteks: haldusreformi, millest on peaaegu 20 aastat tüdimuseni jahutud, koostatud uurimusi ja memosid, mida aga ei ole, on haldusreform ning kogu riik vajub üha enam Tallinna poole kaldu. Mõni naispoliitik võiks asja ette võtta ja ära teha, sest tal on ilmselt paksem nahk selle vihalaine vastu, mis järgneks. Teiseks vaataks ta üle meie suureks paisunud riigiaparaadi ning küsiks, kas meil on ikka nii palju neid inimesi vaja, või saaks läbi vähematega ja efektiivsemalt. Järsku need Riiki teenima pandud inimesed segavad üksteist rohkem, kui aitavad? Vahest oleme hakanud tootma liiga palju igasuguseid määruseid ja regulatsioone, piirates liialt inimeste vabadusi ja õigusi. Mulle tundub, et 1990. aastate alguses oli Eesti kuidagi vabam ja vähem reguleeritud riik. Vahest võiks kaaluda selle aja juurde tagasipöördumist?
Kolmandaks ei laiutaks Thatcheri-laadne poliitik lihtsalt käsi pealinnas lokkava korralageduse üle ega ootaks, et parteid Savisaare okupatsiooni lõpetaksid. Või peame enne olema kõik Tallinna tänavaaukudesse lõplikult ära kadunud? See poliitik kasutaks haldusreformi, et Savisaare saaksid endale linnapeaks tõesti selle linnaosa elanikud, kes ta endale on valinud, teised saaksid aga rahulikult oma linnaosades elada. See on ainult lühike subjektiivne valik, tegemist oleks kindlasti rohkem ning kindlasti kõigile see ei meeldiks. Nii nagu ka Suurbritannias mitte.
Kuid ka kõige vihasem kriitik ei saa eitada, et Thatcher suutis läbi viia siiamaani püsivad põhimõttelised muudatused ning seda mitte ainult majanduses, vaid ka inimeste hoiakutes. See on aga suurim, mida üks poliitik teha suudab.
11. aprill 2013