07.05.2013 Postimees Online Alo Raun
| Riigi halduskorralduses paistab jätkuvat kängumine, leiab tänavusi linnade-valdade liitumisi ette valmistada aidanud AS Geomedia juht Rivo Noorkõiv intervjuus Postimehe arvamusportaalile. | |||||
| Eesti haldusreform edeneb tavapäraselt hüpetega – iga nelja aasta järel, kui tulemas kohalike volikogude valimised, otsustab hulk julgemaid linnu-valdu leivad ühte kappi panna. Nii ka tänavu. Te nõustasite seekord mitut linnade-valdade ühinemist. Mis siis ikkagi määravaks sai neis kohtades, kus liitumine ära või plaanitust lahjemaks jäi – kas tõesti see, et ei suudetud kokku leppida, kumb vallavanem töö kaotab või mis uue valla nimeks saab?
Isiklikud hoiakud kujundavad läbirääkimiste õhkkonna ja vallaametnikel on selles väga suur roll. Kogemus näitab, et tubli vallavanema teadmised ja oskused kapitaliseeritakse uues omavalitsusüksuses. Kaalukeel otsustustes on volikogude liikmetel ja nendest mõnel on suurem mõjukus niite tõmmata. Uuele vallale nimepanek on emotsionaalne teema. Näiteks Läänemaa kolme valla ühinemisel oli vastloodud Lääne-Nigula valla nimevariantidena arutlusel Põhja-Läänemaa, Lääne, Läänela, Haavasalu, Laikmaa, Sõprus, Torni, Tõmmu, Uugla. Minu soovitus on esimesena eelistada nime, mis on piirkonna ajaloolise järjepidevuse kandja. Aprillis kukkus seekordne liitumissoovide esitamise tähtaeg ning nagu näha, on selle neliaastaku saak 18 ühinejat, mis polegi nii väike number kui võinuks karta. Kas see näitab, et reformierakondlik vabatahtlikkust rõhutav ühinemismudel pole üksnes presidendivalimiste võidu kindlustamiseks kasutatav poliittehnoloogiline lüke, vaid täiesti reaalne arengumudel? 2013. aasta volikogude valimiste järgselt tuleb 226 omavalitsusüksuse asemel 215. Vabatahtlik ühinemismudel annab omavalitsustele võimaluse abiellu astuda, kooselukorraldus läbi mõelda ja riigilt pulmakink saada. Seekordsete ühinejate seas on mitmed varasemad kurameerijad ja protsess viidi loogilise lõpuni. Ju mõisteti ja usuti, et suund on õige. Kahjuks ei jõua seesugused pigem kaootilised haldusterritoriaalsed korrektsioonid riigi halduskorralduse olemuslike küsimusteni. Näiteks mitmetasandilise valitsemise korraldamine, omavalitsuste maksubaasi teema, riigi ruumimustri vaesumise pidurdamine. Täna viljeletav riigijuhtimine liigub suuremale tsentraliseerimisele ja kohaliku omavalitsuse põhimõtete nõrgenemise suunas. Kui vabatahtliku ühinemisega seda mudelit silmas peetakse, siis riigi halduskorralduses kängumine jätkub. Kui toimiv on selline riik, kus kõrvuti hakkavad asuma neljast omavalitsusest tekkinud hiidvallad ning 700 elanikuga õnnetusehunnik, kellest keegi pole huvitatud? Näiteks Põhja-Viljandimaa areneb praegu just taolises suunas. Erisuste kasv omavalitsuste võimekuses kohalikku elu korraldada süvendab kindlasti probleeme riigi tasakaalustatud arengu tagamisel. Kuna Eesti on õhuke riik, satuvad ühed omavalitsused üha enam turumajanduse tõmbetuultesse ja keskvalitsusest sõltuvusse, samas kui teised suudavad enam kohalikku elu juhtida ja keskvalitsusele partneriks olla. Riigi arenguks on vaja luua nii piirkondade endi võimekust kui kogu riigi ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Ühinemiskõneluste käik näitas, et ennekõike kummitavad hirmud: näiteks ääremaastumine, koolide sulgemine, võimu kaugenemine elanikust, investeeringute koondumine keskusse, omavalitsuste võlakoormus. Õnnelikuks ei tee hirmudesse kinnijäämine, vaid nendest vabanemine. Milline on teie hinnang, kas regionaalminister Siim Kiisleri tõmbekeskuste Eesti fantaasiad on õhku visatud lihtsalt selleks, et töötegemist simuleerida ja IRLi sõnumit oravaparteist paremini eristada, või peate reaalseks, et riigikogu võtabki detsembris vastu seaduse, mis liitumise senisest oluliselt kiiremas tempos käima paneb? Kuidas suhtuvad tõmbekeskuste mudelisse linna- ja vallajuhid, kellega te viimastel kuudel kohtunud olete? Ministri pakutu vastu ollakse pigem umbusklikud. Küll aga tuleb algatust kiita, sest kuskilt tuleb ilmselgelt vajalike muutustega alustada. Praktikas tuleb anda vastuseid veel kümnetele küsimusele. Markeeriksin kaks väga olulist teemat. Neist esimene on arutelu riigireformi üle tervikuna. Ühiskond vajab konsensust avaliku sektori ümberkorralduse eesmärkides tervikuna ja sellest lähtuvalt tuleb kavandada struktuursed lahendused. Teine, saada kokkulepe selle kohta, millist omavalitsusüksust me ideaalis soovime, mis teenib oma kodanikke ka 15-20 aasta perspektiivis. See hõlmab arutelu omavalitsuslikest ülesannetest, tulubaasist (maksud, tasandus- ja toetusfond), kohalikust demokraatiast, eri tasandite avaliku sektori koostööst. On kahetsusväärne, kui räägitakse ainult tõmbekeskustest, omavalitsusüksuste elanike arvust ja omavalitsused taandatakse pelgalt teenuste pakkujaks. Me ei tohi unustada omavalitsemise sisulist olemust, selle väärtuspõhist käsitlust. Ministri kava elluviimine eeldab eri poliitiliste jõudude laiapõhjalist konsensust. Loodan väga, et teema ei lähe parteipoliitiliseks kaaperdamiseks. On sümpaatne, et kavandatud mudelis on oluline osa protsessilisel poolel. Omavalitsustele jäetakse võimalus riiklikult kehtestatud raamides vabatahtlikult valida, millise seadusega määratud tõmbekeskusega ühineda. Tulemustes on määrav, millised tõmbekeskused välja kuulutatakse. Sellest hakkavad sisulised lahendused hargnema. Aprillis räägiti palju, mis tundub olevat Eesti oma sarnane, kuid kopsakama motivatsioonipaketiga ja erisusi arvestavam – näiteks on seal eraldi nipid rikaste linnalähedaste valdade ühinema meelitamiseks. Mida võiks me Soome mudelist õppida, üle võtta? Riiklikud reformikavad peaksid sündima valitsemistasandite dialoogi tulemusena. Analoogselt Soomega peaks ka meie riigikogu avama poliitilise arutelu halduskorralduse moderniseerimise üle. Soome asjaajamise teeb usutavaks muutuste põhjendatud analüüs pikas ajaperspektiivis. Otsustajad peavad riigi strateegilistes valikutes otsustama ja neil on rahvalt selleks mandaat. Omavalitsustele antavad garantiid, ajaline üleminekuperiood asjade paika loksutamiseks jätab võimaluse reformi käigus mitte karta ka eksida ja otsida parimaid lahendeid. |