| Kuna Raplamaal oli sellele juba kolm aastat tagasi Rapla maakonna keskuste arengustrateegiat tehes mõeldud, tundus pakutu igatahes loogilisem, kui varem regionaalministri välja pakutud 15+5 lahendus.
Tõmbekeskuste määramiseks töötati ministri eestvedamisel välja ankeet, kus on toodud terve rida kriteeriume, alates asula suurusest kuni bensiinijaamade ja sularahaautomaatide olemasoluni. Kui kõik omavalitsused on hinnatud, peaks teada saama, missugune neist on suurema, missugune väiksema tõmbejõuga. Ja nii võiksimegi justkui väga lihtsalt nimekirjas ühele kohale joone tõmmata ja ütelda – siit ülespoole on tõmbekeskused.
Tegelikult ei määra ühe asula tõmbejõudu mitte ainult see, kas seal on piisavalt laias valikus töökohti ja kas sokipaarile on võimalik ka ülikond kõrvale osta. Määrava tähtsusega on selle koha kättesaadavus naaberalevikest ja küladest ning seda mitte ainult oma autot kasutades, vaid ka ühistranspordiga liigeldes.
Kuidas siis on praegu ühistranspordiga uue tõmbekeskuste strateegia valguses? Vaatame seda Kohila valla näitel. Tallinna-Rapla (põhja-lõuna) suunal toimib see küllaltki hästi.
Oma roll on siin kindlasti raudteel, mis loodetavasti lähitulevikus, uute rongide saabumisel veelgi tihedamalt Kohilat nende kähe punktiga ühendab. Aga ida-lääne suunal?
Kernust Kohilasse pole ühistranspordiga ammu enam võimalik sõita. Kernust Tallinnasse, mis on ligi kolm korda kaugemal, on võimalik sõita 7-8 korda päevas, sõltuvalt nädalapäevast.
Või võtame teise, idapoolse serva Tammiku, Tuhala ja Oru küla piirkonna Kose vallas. Sama lugu. Et pakkuda alternatiivset võimalust nende piirkondade lastele gümnaasiumihariduse saamiseks Kohilas, peavad vanemad ise hommikul lapse Kohilasse tooma ja organiseerima ka koolist koju saamise. Lisaks gümnaasiumiharidusele jääb Kohilasse terve rida teenuseid, mida täna sõidetakse saama Tallinna.
Ega olukord ei ole palju parem Rapla maakonna siseseltki, Kodila, Kelba, Ohulepa küla piirkonnaga või Juuru valla põhjapoolse osaga. Juuru alevik asub Kohilast 20 km kaugusel, ainult 5 km kaugemal kui Rapla. Kohila ja Juuru vahet käib kaks bussi, samas Rapla ja Juuru vahet 12 bussi päevas. Kui Juurust Kohilasse võib kuluda sõiduks terve tund, siis Raplasse pääseb kõige kiirema variandiga kõigest 15 minutiga. Nii ei tekigi kahtlust, kes keda tõmbab ja seda mitte teenuste valiku tõttu, vaid nende teenuste kättesaadavuse pärast.
Või võtame Kohila valla kirdeossa jääva Aespa aleviku. Tänavu aasta alguse seisuga elas seal elanike registri järgi 915 inimest. Tegelikult on püsielanike arv mitmesaja võrra suurem ja võib isegi pooleteisetuhandeni ulatuda, sest suur hulk inimesi on ennast Tallinnasse sisse kirjutanud, aga elavad aasta ringi Aespas. Suvel tõuseb elanike arv tõenaoliselt vähemalt 3000 inimeseni.
Eestis on suur hulk omavalitsusi, mis ei küüni sellise arvuni, aga riigi dotatsioonü ei sõida mitte ükski liin Aespast Kohilasse. Märksa lihtsam on Aespast Tallinna saada, mis sest, et vahemaa on kordades pikem. Nii ei maksagi imestada, miks mitusada inimest elab küll Aespas, aga sisse on kirjutatud Tallinna.
Lisaks tasuta ühistranspordile on nendel ka lihtsam Tallinna pääseda.
Ühistranspordi toimimise loogika on maakonnakeskuste põhine ning sisuliselt toetab regionaalministri eelmist haldusterritoriaalse reformi valikut 15+5. Kui loobuti sellest, tuleb loobuda ka seda varianti toetavatest ühistranspordi põhimõtetest. Kui me tahame, et pikemas perspektiivis elu ka väljaspool pealinna ja maakonnakeskusi säiliks, tuleb praegune ühistranspordi loogika täielikult ümber vaadata. Juunist, Kernust. Tuhalast, rääkimata Aespast peaksid inimesed pääsema ühistranspordiga Kohilasse nii, et ei peaks Eestimaale tiiru peale tegema.
Eelpool toodu ei ole mitte ainult Kohila probleem, see on paljude maakonnakeskusest väiksemate tõmbekeskuste probleem.
Kõik me teame, mis juhtub meie käte või jalgadega, kui veri neis korralikult ei ringle. Tihti järgneb sellele gangreen ja paratamatu amputatsioon. Külasid ja alevikke ei ole õnneks võimalik Eestimaast küll ära lõigata, aga ilma korralikult toimiva ühistranspordita muutuvad nad justkui vähefunktsionaalseteks proteesideks, mis ainult kaugelt vaadates päris enda omad tunduvad.
Meie külade ja alevikega ei tohi lasta nii juhtuda ja ühistranspordi korraldust tuleb muuta.
Tegelikult ei määra ühe asula tõmbejõudu mitte ainult see, kas sea! on piisavalt laias valikus töökohti ja kas sokipaarile on võimalik ka ülikond kõrvale osta.
Heiki Hepner, Kohila vallavanem |
