Prääniku, mitte piitsaga (Sakala)

Kui regionaalminister Siim Kiisler niinimetatud tõmbekeskustepõhise haldusreformiga välja tuli ning mitu omavalitsusjuhti sundliitmise võimaluse suhtes mõistmatust väljendas, tõdesime, et ministrit ootab ees suur selgitustöö.
Praegu saab öelda, et ministeerium vähemalt püüab vallavanematega dialoogi astuda. Kui haldusreformi projektijuht Sulev Valner Viljandimaa omavalitsusjuhtidega kohtumas käis, oli see 11. maakond, mida ta reformi pärast külastas.

Mis sel koosviibimisel jutuks võeti ning millised meeleolud valitsesid, võib lugeda tänase lehenumbri neljandalt küljelt. Lühidalt kokku võttes tuleb paraku nentida, et kaks poolt ei suutnud omavahel asju palju selgemaks rääkida.

Kohtumised omavalitsusjuhtidega võiksid vähemalt teoorias hästi vilja kanda, kui ministeerium teeks konkreetsete arvutuste ja näidete varal selgeks, mida kaks valda ühinedes võidaksid ehk teisisõnu näitaks ühinemise präänikut. Praegu lähenetakse muudatustele moel, mis meenutab pigem väikeste valdade tagant piitsutamist, sest selgitustöö fookus on sellel, miks on haldusreform vaja nüüd ja kohe ära teha.

Endiselt on veenva vastuseta ka kaks ülitähtsat küsimust: kuidas ja miks õnnestub suuremal, ühinenud vallal paremini eurotoetusi saada kui kahel naabervallal eraldi ning kuidas aitab ühinemine piirkonnas ettevõtlust arendada? Kui need küsimused saaksid ammendava vastuse, oleks see suur samm üksmeele leidmise poole.