Tõmbekeskuse mõte hakkab meeldima

Miks on ometi see ühinemiste teema nii keeruline? Miks ei seadusta riik omavalitsuse rahvaarvu vähimat suurust? Olen siin paljudega nõus, et riiki juhtivale Reformierakonnale pole tugev omavalitsus meeltmööda.

Vaadake, kui palju nad peavad energiat kulutama, et võidelda Tallinnaga, aga kui selliseid Tallinna-suguseid omavalitsusi oleks veel mitu.

Praegu sõltuvad väikevallad riigi rahaeraldistest ja on seepärast head partnerid, sest teevad kõik selleks, et riigijuhtidele meeldida ja oma rahanatuke kätte saada. Hea oleks saada ka kommiraha, mida samuti tublimatele jagatakse.

Samas on selline poliitika äärmiselt lühinägelik. Nõrk omavalitsus, kes ei suuda pakkuda teenuseid, kes ei suuda investeerida, kes ei suuda pakkuda toetusi ettevõtluse arenguks, jookseb rahvast tühjaks.

See on see, mis ongi viimastel aastatel massiliselt juhtuma hakanud. Kui Tallinna tasuta ühissõidukid suurendasid elanikke arvu veelgi, siis taipasid ka riigijuhid, et aeg on siiski tegeleda maaomavalitsuste tugevdamisega.

Heidaks siinjuures pilgu ajalukku. 1922. a andis vabariigi valitsus riigikogule omavalitsuste seaduse projekti, mis nägi ette omavalitsuse miinimumsuuruseks 2500 elanikku.

Juba tollal mõisteti, et väiksem vald ei suuda talle pandud kohustusi täita. Kahjuks jäi seadus riigikogus vastu võtmata. Sellel ajahetkel oli Eestis 400 omavalitsust. 1939. a omavalitsustereformi järel jäi alles 236.

Kirjutan peast ja võin arvudega eksida, kuid umbes nii see oli. Äkki oleks siit hea õppida, kuidas vajalikke reforme läbi viia?

Regionaalminister Kiisler, kes on ametis 2008. a algusest, tuli välja oma esimese ettepanekuga sellel teemal ehk tõmbekeskuste reformiga.

Nagu aru saame, läks selle ettevalmistamiseks aega rohkem kui viis aastat. Korralik töö seega. Kiitus talle selle eest, et ta mingigi ettepaneku tegi, aga kui hea see ettepanek on, on juba teine asi.

Mina kahtlesin ka pikalt, kas tõmbekeskuste mõte on ikka hea mõte. Üha enam hakkab see mulle siiski meeldima.

Igas omavalitsuses võiks olla üks suurem keskus, mis koondab endasse teenuseid ja loob kohapeal kliendibaasi teenindusettevõtete toimimiseks ja rahvahulga ettevõtluse arendamiseks.

Kiisleri kaardil on siiski üks viga. See ei arvesta kohalikku ajaloolist tausta ja rahva liikumisi. Kabinetivaikuses sirkliga ümber linnade tõmmatud jooned on meelevaldsed.

Tänasel Järvamaal on Paide teinud omavalitsustele ettepaneku alustada liitumisläbirääkimisi. Läbirääkimised on kahjuks soikunud, sest ettepaneku algataja pole seda vedanud. Eelmise aasta lõpul küsisid ettepanekuga liitunud omavalitsuste juhid Paide linnalt, mille taga asjad seisavad. Detsembris tuli tollase linnapea Kersti Sarapuu allkirjaga vastus, mille sisu oli lühidalt selline, et Paide tahab ikka linn olla ja linnapea ei ole küll nõus vallavanemaks hakkama.

No kas selline on ühe maakonnakeskuse vastus tema enda algatatud liitumisprotsessile? Maakonnakeskus, kes peaks vedama maakonnas protsesse ja oma aktiivsusega tõmbama kaasa ka teisi, on praegu Järvamaal maakonna arengu kõige suurem pidur. Ja mul on sellest nii kahju!

No millised siis on Järvamaa väikeste omavalitsuste alternatiivid? Albu vald tegi Ambla vallale ettepaneku koostööd laiendada ja koostöö sobivuse korral ka 2017. aastal liituda.

Koostööd parandada on kasuks mõlemale, kuid milline peaks see sündiv omavalitsus olema. Kus on see keskus ja mis kasu liitumine vastastikku toob? Selle koha pealt olen väga skeptiline.

Ambla vald pidas läbirääkimisi ka Tapa vallaga. Tapa linn oleks korralik keskus, aga kui liituda üle Järvamaa piiri, katkeks maakonnasisene koostöö, mis toimib praegu mitme teema puhul hästi.

See oleks kaasa toonud teistsuguseid probleeme. Siinjuures mahendaksin austatud maavanema kiitust nendele inimestele, kes tema sõnade järgi Ambla liitumisprotsessi vastu allkirja andes selle protsessi ka lõpetasid.

Esiteks lõppes see hoopis muudel põhjustel ja teiseks oleks kuu hiljem allkirju nagunii korjama hakatud, kuid vastastele oleks see liiga hilja olnud, sest nüüd said nad esitada ainult poolikut juttu sellest, kui halb kõik saab olema, jättes mainimata, mida head oleks liitumine kaasa toonud.

Aga et allkirjade kogumist vedasid reformierakondlased, siis on see ka mõistetav (vt loo algust).

Soovides lõpetada oma arvamusavaldust positiivses võtmes, pean tunnistama, et enamik Järvamaa väikevaldade omavalitsusjuhte on mõistnud siiski ühinemise vajalikkust ja arutlevad vaikselt tagatubades võimaluste ja arengute üle.

Kui Paide ei suuda käituda maakonnakeskusena, siis äkki valiks uue keskuse, kes suudab näha oma lävepakust kaugemale ja olla tõeline maakonna vedur.