15.05.2013
| Autor: | Oliver Kund |
Regionaalse pendelrände uuringust selgub, et umbes 40 000 Eesti inimest ehk viis protsenti tööealisest elanikkonnast vahetab suvepuhkuse ajaks elukohta kauemaks kui kuuks ajaks, mistõttu võiks ka Eestis hakata Põhjamaade eeskujul arendama teise kodu poliitikat.
Tartu Ülikooli inimgeograafia professori Rein Ahase soovitus põhineb EMT mobiilpositsioneerimise andmete alusel koostatud uuringul, millega kaardistati 2012. aasta kevadest kuni tänavu veebruarini inimeste viibimispaigad töö- ja puhkeajal ning erinevatel aastaaegadel.
Uuringust ilmnes, et suurim hulk suvekodudes aega veetvaid inimesi peab teist kodu rannikualadel, Lahemaa piirkonnas, saartel ja väikelinnade läheduses. Tööperioodi ja suveperioodi rände erinevus on suurim Tallinnas, aga Eesti peale kokku on ligi 40 000 inimest, kes vähemalt kuuks ajaks oma elamise teise kodu vastu vahetab.
Suured linnad meelitavad
«Poliitikas tuleb sesoonse varieerumisega arvestada: meil on alasid, kus suveperioodil suureneb elanikkond 400 protsenti,» ütles Ahas.
Professori sõnul annab see suunise, et Eestis võiks arendada teise kodu poliitikat, milles arvestataks inimeste liikumisega näiteks arstiabi ja kaupade-teenuste kättesaadavuse tagamisel.
Valdaval osal aastast moodustuvad kõigi Eesti linnade ümber areaalid, kust inimesed tööle käivad. Üle oma maakonna piiride ulatuvad tõmbekeskused on Tallinn ja Tartu, millest esimene haarab endasse kõiki suuremaid linnu ja maakondi peale Viljandimaa, Võrumaa ja Ida-Virumaa.
Iga päev liigub 79 000 inimest töö või õppimisega seoses Tallinna sisse ja 41 000 sealt välja. «Mida suurem on keskus, seda tugevam on tema tõmme,» põhjendas Ahas.
Ometi on Eestis paiku, mis reeglist erinevad. Näiteks on omaette isoleeritud süsteem suuruselt kolmas linn Narva, mis tööinimesi meelitava tõmbekeskusena ei toimi.
Teadlaste arvates tuleks põhjust otsida sellest, et linn on ajalooliselt seotud rohkem Venemaaga ning teised Ida-Virumaa keskused, Jõhvi ja Kohtla-Järve, on Narvast edukamad. Regionaalminister Siim Kiisleri sõnul viitab see ka puudujääkidele linna juhtimises, kuna ka omavalitsuste võimekuse edetabelis on Narva ebaproportsionaalselt madalal pulgal.
Rändega tuleb kohaneda
Teised erijuhtumid on väikelinnad nagu Jõgeva, Põlva ja Valga, mida kummitab võimetus tõmbekeskusena toimida. «Väikelinnad on teiste suurte keskuste tõmbealas ja seetõttu ei edene,» ütles Ahas. Samas on vägagi elujõulised Kuressaare, Pärnu, Viljandi ja Rakvere.
Kiisler tõi välja, et negatiivselt paistab silma ka Haapsalu. «Kui vaadata Haapsalu täppi, siis maakonnakeskus ei suuda pakkuda piisavalt tööd oma maakonnale, kust inimesed pigem Tallinna ära lähevad,» rääkis ta.
Ahase sõnul on Eesti tõmbekeskuste süsteem olnud ajas võrdlemisi muutumatu, sest samad keskused ilmnesid Eestis juba 1930. aastatel. Vahe seisneb selles, et tänapäevane infotehnoloogia ja soodne transpordiühendus mitte ei vähenda, vaid kasvatab inimeste liikuvust. Selle tõdemusega on silmitsi kõik Euroopa maad ja «tagamaastumine» pole sugugi vaid Eesti omavalitsuste mure.
«Tõmbekeskuste ja tagamaa suhe Eestis süveneb ja riigil pole mõtet selle vastu võidelda, vaid mõelda, kuidas olemasolevat infrastruktuuri paremini ära kasutada,» pakkus professor. Ühtegi uut asulat ega magistraali rajada pole vaja, aga toetada tuleb praegusi väikekeskusi.
«Väljakujunenud süsteemi tuleks poliitiliste meetmetega toetada. Kahanevate keskustega tuleb tegeleda ja sinna panustada,» ütles Ahas. Seda eriti hariduse ja teenuste valdkonnas.