Merike Pitk
| Rohkem kui poolteist kuud tagasi, aprilli keskel saatsin kõigile Saare maakonna kohalike omavalitsuste volikogu esimeestele e-kirja palvega kirjutada arvamuslugu teemal “Pool aastat kohalike omavalitsuste valimiseni”. Ühtlasi palusin hinnangut, kas haldusreformist võiks asja saada. | |||||
| Eeldasin, et see võiks olla intrigeeriv teema. Võimalik ju, et sel sügisel valime viimast korda liikmeid 16 volikogusse. Oletasin, et kindlasti tekitab see praegustes volikogu esimeestes mõtteid, mis saab edasi. Seda enam, et küllap kandideerivad praegused volikoguesimehed ka uude volikokku. Vähemalt enamik neist. Seega oleks lehes kirjutamine tasuta reklaam, varsti saab seda teha ainult raha eest.
Kõigest kaks arvamust Mis aga juhtus? Oma arvamusloo saatis kaks volikogu esimeest: Tõnu Hütt Pihtlast ja Erik Keerberg Kuressaarest. Avaldasime lood 2. ja 4. mai Saarte Hääles. Veel üks volikogujuht teatas, et mõtteid tal on ja ta püüab midagi kokku kirjutada, kuid kahjukspole enne järgmist nädalat aega. Seda aega ei tulnudki. Teine saatis vastuseks paar lauset selle kohta, milles ta näeb nii oma valla kitsaskohti kui ka positiivset, kuid leidis, et arvamusloo pakutud teemal võiks kirjutada siiski keegi teine. Ent kes? Kolmas teatas, et hetkel pole tal aega kirjutada – tegemist on äärmiselt hõivatud mehega, kel üheksa ametit nagu hunt Kriimsilmal. Ülejäänud lihtsalt vaikisid. Ah jaa, kaks kirja tuli tagasi märkega, etneed ei jõudnud pärale. Üle helistades selgus, et valla kõdulehel olid aegunud meiliaadressid (?!). Kuid asja ei parandanud ka telefonijutt oma mõtteid kirjalikult avaldama ei pannud see valdade esimesi mehi ikkagi. Miks ma sellest kirjutan, ühesõnaga – teen vaikimisest nii suure numbri. Peaksin ju selle poolteise aastaga, mis olen Saarte Hääles töötanud, olema harjunud, et saarlane ei ole eriti aldis oma mõtteid kirja panema ja kaassaarlastega jagama. Vähemasti mitte leheveergudel. Heakene küll, tavakodanik ei peagi üldsusega oma mõtteid jagama, kui ei taha. Praegusel juhul on aga tegemist vallavolikogude juhtidega – poliitikutega, kelle vaateid ja hinnanguid peaksid nende valijad teadma, seda enam, et kõhe on ees uued valimised. Miks nad siis vaikivad? On see üleolek oma valijate, oma rahva suhtes? Ei tahaks uskuda. Pigem on asi selles, et meie volikogude esimehed ei tunneta ennast po liitikutena. Suurem osa neist on sattunudomavalitsust juhtima seetõttu, et on kohapeal tuntud ja tegusad inimesed, võimalike volikoguesimeeste kandidaatide pink on aga väikeses köhas teadagi lühike. Ja mis ka väga tõenäoline – küllap on nad kindlad, et soovi korral osutuvad sügisel valituks ka siis, kui üldse häält ei tee. Sellesama lühikese pingi tõttu. Mis saab edasi? Usun, et kui oleksin teinud vallavanematele ettepaneku samal teemal kirjutada, oleks kirjutisi saabunud rohkem kui praegused kaks. Millegipärast on nii kujunenud, et vallavanemad on enamasti sõnaosavamad kui volikogude juhid ja liikmed ning väljendavad ka meelsamini oma arvamust. Ent kohaliku elu edendamine, nagu ka paigalseis, on eelkõige volikogude käes. Suuresti sinna kuuluvate meeste ja naiste arukusest ja tahtest sõltub, mis saab selle piirkonna elust edasi. Või vähemasti peaks see nii olema. Seetõttu huvitavad nii mind, kuid ma usun, et ka maakonna elanikke eelkõige otsustajate seisukohad, nende tulevikuvisioonid ja mõtted. Ent ainuke tulevikuvisioon, millest siin-seal on räägitud, on üks omavalitsus kogu saare peale. Ja sellegi idee on tegelikult avalikult välja käinud maakonna arenduse nõukoda. Ent mida arvavad sellest ikkagikohalikud juhid? Nagu rotid urus On jäänud küll mulje, et ka volikogude juhid näevad tõmbekeskusena Kuressaaret, kuid tahavad nii kaua, kuni veel vähe gi saab, talitada edasi oma väikeses vallas. Ja olla seal vaikselt kui rotid urus. Ent peale Kuressaare on Saaremaal teisigi toredaid ja omanäolisi keskusi, nagu näiteks Orissaare, Leisi või Kihelkonna. Mind küll huvitab, mida arvavad kohalikud liidrid näiteks sellestki, mis neist paigust saab. Kuidas säilitada nende, kunagiste keskuste omanäolisus ja elu, kui üha rohkemaid saarlasi tõmbab mitte enam Kuressaare ja isegi Tallinna, vaid veel kaugemate keskuste poole. Aga ma ei saa seda teada, kui vaikitakse. Ja vallakodanik ka ei saa ning see on juba hoopis hullem. Nii et miks te vaikite, kohalikud arvamusliidrid? |