Teet Roosaar
Eestis üritab valitsus 16 aastat kestnud omavalitsusreformi taas käivitada. Seekord keskendutakse tõmbekeskustele, mis oleks vähemalt pooletunnise autosõidu kaugusel.
Regionaalminister Siim Valmar Kiisler ootab augustiks ettepanekuid tõmbekeskuste kohta, detsembris peaks riigikogu vastu võtma omavalitsusreformi elluviimise seaduse. Järgmise aasta septembriks loodetakse, et omavalitsused on endale tõmbekeskuse valinud ja leppinud kokku uue omavalitsuse piirides.
Kui kõik edukalt kulgeb, kehtestab valitsus järgmise aasta lõpus haldusterritoriaalse korralduse muutused. Aastatel 2015–2017 peaksid omavalitsused ühinemist ette valmistama, et 2017. aasta kohalikud valimised toimuksid ühinenud omavalitsuste piirides.
Suur Peeter võtab väiksemalt
Enamik vallajuhte suhtub Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) esindava regionaalministri kavatsustesse skeptiliselt. 16 aastat on Reformierakond nõrkade volitustega IRLi kuuluvate regionaalministrite tegevusele vastu töötanud, sest neile on olnud kasulikum hoida omavalitsusi nõrkade, riigi abist sõltuvate üksustena.
Tallinnas võimul olevale Keskerakonnale ärategemiseks on mindud omavalitsuste tulubaasi kallale (müügi- ja maamaks), majanduskriisi ajal vähendati üksikisiku tulumaksust omavalitsustele laekuvat osa.
Küsimusele, kas Eestis on seoses omavalitsusreformiga kavas üle vaadata omavalitsuste ülesanded ja rahastamismudel, vastas omavalitsusreformi projektijuht Sulev Valner: “Omavalitsuste rahastamise ja ülesannetega hakkab tegelema üks kolmest laiapõhjalisest töörühmast, mis on tööd alustamas.”
Rahandusministeeriumis koostatud ülevaate järgi moodustas 2011. aastal omavalitsuste tuludest 47 protsenti tulumaks, 27 protsenti mitmesugused riigitoetused, 11 protsenti kaupade ja teenuste müük, viis protsenti toetused fondidelt ja sihtasutustelt, neli protsenti maamaks, kolm protsenti muud tulud, kaks protsenti muud kohalikud maksud ja ühe protsendi varade müük. Loomulikult on see keskmine, suuremates omavalitsustes on omatulu osakaal suurem ja riigitoetused väiksemad, väiksemates vastupidi.
Ida-Viru maakonnas on olulised ressursimaksud, Narva ja Jõgeva linnas on loomapidamismaks. Kes saab, üritab lisaraha teenida parkimistasudega. Enamiku omavalitsuste probleemiks on liiga suur sõltuvus riigitoetustest, iseseisev tulubaas on habras.
Harjumaa omavalitsuste liidu hinnangul oleks reformi edukaks teostamiseks vaja erakondade, riigi ja omavalitsuste ühislepet reformi eesmärgi ja ajagraafiku osas. “Omavalitsusreform ei tohiks hõlmata vaid piiride reformi, üle tuleks vaadata linnade-valdade ülesanded,” leidsid nad.
Väiksed pole elujõulised
Paljud saavad aru, et väiksed omavalitsused pole elujõulised. Rahvastik vananeb, pool Eestit elab Tallinnas ja selle ümbruses.
Eestis on 226 omavalitsust. Enam kui pooles omavalitsustest (122) elab alla 2000 inimese. Piirissaare vallas elas selle aasta alguses 99, Ruhnu vallas 131, Torgu vallas 338, Nõva vallas 386 inimest.
Meist tunduvalt jõukamas Soomes leitakse, et omavalitsused peavad suutma tagada kõigile ühesugused teenused. Seal on eesmärgiks võetud, et omavalitsuses elaks vähemalt 20 000, meil 10 000 inimest.
Valner tõdes, et 10 000 oli esialgne ettepanek. Omavalitsusliitudele saadetud tõmbekeskuse määramise kriteeriumides on kirjas, et keskuse suurus peaks olema vähemalt 1000 ja selle tagamaal vähemalt 5000 elanikku. Samuti üritatakse, et vallakeskus jääks inimestest kõige rohkem pooletunnise autosõidu kaugusele, Soomes sellist kaugusepiiri ei ole.
“Kõige parem, kui sundliitmist ei pea kasutama, vaid õnnestub veenda omavalitsusi tegema mõistlikke tulevikku vaatavaid otsuseid ise,” sõnas Valner. Soomes käitub valitsus jõulisemalt, nõudes alla 20 000 elanikuga omavalitsustelt põhjalikku analüüsi.
Eestis ühinesid 1996. aastal esimestena Halinga ja Pärnu-Jaagupi vald ja valitsus kustutas nende 2,2 miljoni krooni suuruse soojavõla. Pärast seda on liitumise tempo olnud aeglane, Pärnumaalgi on veel Vändra ümber rõngasvald.
Läänemaal jäädi poolele teele
Sel sügisel toimuvatest ühinemistest on tuntumad Lääne- ja Viljandimaa näited. Läänemaal jäädi poolele teele pidama, Viljandimaal moodustatakse Viljandi ümber rõngasvald.
Läänemaal taheti algul ühendada Haapsalu linn (11 078 elanikku) ning Ridala (3412), Martna (881), Taebla (2510), Risti (889), Oru (889), Nõva (386) ja Noarootsi (867) vald. Kaheksa omavalitsuse liitumisel oleks tekkinud 20 912 elanikuga vald, mis ületanuks oma elanikkonnalt Viimsit. Läbirääkimiste tulemusena otsustasid liituda ainult Taebla, Oru ja Risti, kus elab 4288 inimest.
Esmalt hüppas alt ära Haapsalut ümbritsev Ridala. IRLi kuuluv vallavanem Toomas Schmidt pidas selle põhjuseks liigset kiirustamist ja valla soovi panna kindlasti valla uueks nimeks Ridala.
Kinnisel istungil toimunut, kus Haapsaluga liitumise vastu hääletas kaheksa ja poolt viis volikogu liiget, on ajakirjanduses kirjeldanud volikogu esimees Olev Peetris. Temagi kuulub IRLi, millel on Ridalas ainuvõim.
Peetrise jutu järgi olevat vastuhääletanud öelnud, et Haapsalus on soojahind kõrgem ja õpetajate palgad madalamad. Peale nimeküsimuse oleks suurvalla konfliktide allikaks võinud kujuneda volikogu valimiskord – kas teha ühendvalda üks ringkond või jätta ringkonnad igasse senisesse valda.
Talvel toimunut Schmidt ja Peetris põhjalikumalt kommenteerima ei soostunud ja jätsid neile esitatud küsimustele vastamata.
Ridala vastuseis nurjas Haapsalu ja teiste valdade ühinemise, sest neil pole ühist piiri. Hiljutine seadusemuudatus lubab küll saartel ühineda ühise piirita, ent nii nagu Soomes, kus Vaasa ühines ilma ühise piirita Vähäkyröga, Eestis liituda ei tohi.
Eestvedaja oli sunnitud loobuma
Seejärel otsustas Martna volikogu ühehäälselt, et ta loobub ühinemisest sel sügisel. Määravaks sai Ridala keeldumine, sest Martna on rohkem seotud Ridala ja Haapsaluga kui Taeblaga.
Järgmisena loobus Noarootsi. Viimaks lahkus Nõvagi ühinejate seast, sest üks varem ühinemist pooldanud vallavolinik muutis oma otsust. Rahvaküsitluse järgi oli 51 protsenti Nõva rahvast ühinemise vastu ja 48 poolt.
Läänemaa liitumise eestkõnelejale, Nõva vallavanemale Aldo Tammele oli napp kaotus kõvaks löögiks.
“Nõva mitteühinemine peaks õpikunäitena olema kahe-kolme aasta pärast hästi vaetav ja selle aja peale on täpselt selgunud otsusest tulenevad plussid ja miinused. Minu arvates ei saa alla 400 elanikuga omavalitsus praegustes tingimustes iseseisvalt hakkama,” rääkis Tamm.
Valneri hinnangul võib kolme valla ühinemist ikkagi pidada praeguses olukorras pigem eduks kui nurjumiseks.
“Samal ajal muidugi peegeldusid Läänemaal väga selgelt isevoolu kulgeva protsessi nõrkused. See on taas üks näitlik õppetund, et nii jätkates venib süsteemi korrastumine ilmselt aastakümnete pikkuseks ja tulemus ei pruugi ka siis olla elanike seisukohalt kõige loogilisem tervik,” ütles Valner.
Suurem vald on tugevam partner
Viljandimaal ühinevad Viljandit ümbritsevad vallad. Linnaäärsete valdade liitumine on ilmselt üks kiiremaid protsesse ja sama võib oodata ees näiteks Pärnumaal.
Paistu (1471 elanikku), Pärsti (3493), Saarepeedi (1251) ja Viiratsi (3536) vald otsustasid ühineda omavalitsuseks, mille elanike arv oleks maakonnas Viljandi (18 872) järel teine – kokku 9751 elanikku. Nagu näha, jääb seegi alla ministri soovitud 10 000 elaniku piiri.
Ühinemiskomisjoni juhtiva Viiratsi vallavolikogu esimehe Kaupo Kase ütlust mööda on Viljandimaal loogiliselt kolm tõmbekeskust: Suure-Jaani Põhja-Viljandimaal, Viljandi linn maakonna keskel ja Karksi-Nuia Lõuna-Viljandimaal.
Kase leidis, et liitumine Viljandi linnagagi on tulevikus täiesti võimalik. “Kindlasti tuleb kahe naabri vahel tihe koostöö,” kõneles ta. “On hulk teenuseid, mida vallas pole mõistlik pakkuda, vaid mõttekam on neid osta naabrilt. Näiteks gümnaasiumiharidus, huvi-, spordi- ja muusikakool jms.”
Kase rääkis, et suurem vald on Viljandi linnale läbirääkimistel arvestatavam partner kui neli väikest.
Arvamuse kohta, et kogu maakonda kattev omavalitsus oleks efektiivsem, ütles ta: “Kui efektiivsus oleks ainuke ühinemise kriteerium, siis võiks ju kogu maakonna üle ühe hooga kaardile vaadates ära otsustada. Õnneks saame arvestada teistegi asjaoludega.”
Kase tõdes, et linnainimene ei pruugi mõista maainimeste vajadusi ja vastupidi. “Lähemalt vaadates ja sarnasemalt mõeldes paistab ikka teistmoodi kui kaugemalt vaadates-otsustades,” lausus ta.
Eri ringkonnad tekitavad konflikti
Viljandi valla ühinemislepingust hakkab silma, et tulevases omavalitsuses moodustatakse üks valimisringkond. “Tark on kogu valda algusest peale vaadata tervikuna. Nelja valimispiirkonna variant oli meil ühinemisläbirääkimistel väga pikalt laual. Lõpuks jõudsime järeldusele, et seda teed minnes programmeeriksime algusest peale uude volikokku konflikti sisse,” kommenteeris Kase.
Teisteks huvitavateks punktideks on kavatsus kehtestada külavanema statuut ning moodustada külavanemate ja kodanikuühenduste ümarlaud.
“Püüdsime leida lahendust hirmule, et suurvalla tekkimisel kaob valla juhtkonnal “teadmine” vallamajast kaugemal elavate inimeste muredest ja rõõmudest. Ümarlaua mõte on see, et külade hääl jõuaks valla juhtideni.
Idee kohaselt võiks ümarlaud kokku saada korra kuus ja selle koosolekutest võtab peale külade ja mittetulundusühingute esindajate osa valla juhtkond,” selgitas Kase.
Kase jutu kohaselt peaks külavanema õigused ja kohustused määrama külavanema statuut. “Räägitud on ideest, et teatud kohustuste eest võiks külavanemale tasu maksta,” lausus ta.
Kase rääkis, et ühendvalla eesmärk ei ole iga hinna eest olemasolevate teenuste säilitamine senistes vallakeskustes. Uus vallamaja tuleb Viljandisse, kõikidesse raamatukogudesse on kavas luua infopunktid, kust kodanik saaks abi blanketi täitmisel, ametniku telefoninumbri leidmisel, aja kokkuleppimisel jne.
Aus tuleb olla
Küsimusele, mida oleks teistel Eesti omavalitsustel nende kogemustest õppida, vastas Kase, et esiteks tuleb olla aus, teiseks on kogu aeg vaja näha lõppeesmärki ja sellele keskenduda ning kolmandaks austada neid, kellel on teistsugune arvamus.
Valneri sõnade kohaselt on läbi aastate olnud üheks võtmeküsimuseks, et toodaks kõik teemad ja mured avalikult ja ilma vigurdamata lauale.
“Seda võib küll kinnitada, näiteks Türi valla ühinemise näitel, et eriti algusperioodil võidavad ühinemisest isegi rohkem tähelepanu pigem äärealad, mitte keskus. Ühinemiseelsed hirmud, et äärealad ühinenud vallas omapäi jäetakse, ei ole reeglina kinnitust leidnud,” ütles Valner.
“Kui kohalik kogukond tahab, et kohapeal asjad hästi läheks, peab ta ikka ise aktiivne olema ja enda eest seisma. Küla ja paikkonna elujõud sõltub eelkõige seal elavatest inimestest endast,” kõneles Valner.