Pärnumaa – üks või kuus tõmbekeskust? (Pärnu Postimees)

Pärnumaal on vallajuhte ärritanud maavalitsuse pakutud ühe omavalitsuse idee, maavanem Andres Metsoja sõnade kohaselt võib üleminekuperioodina kaaluda Pärnu ja viie piirkondliku tõmbekeskuse varianti.

Pärnusse tuleb 10 600 ja väljub 10 600 inimest päevas. Vändra on tõmbekeskuseks 800 inimesele ja neljale piirkonnale, Kilingi-Nõmme 500 inimesele ja kolmele piirkonnale.

Tugev vald ja osavallad

Metsoja hinnangul on Pärnumaale pikemas perspektiivis kasulikum olla üks tugev omavalitsus. “Loomulikult oleksid selle omavalitsuse sees osavalla staatuses maakonna osad, millel on oma identiteet (mis on vahel vägagi pikaajaline), ülesanded ja teatud eelarve nende ülesannete täitmiseks,” selgitas ta.

Metsoja rääkis, et mingil määral on tal siinkohal silmade ees Tallinna linnavalitsuse näide. “Keegi pole näiteks Nõmme ajaloolist identiteeti ära kaotanud. Ma leian, et seadusega pandud kohustusi on mõttekas koordineerida ühest kohast (Pärnust ja osaliselt delegeerituna kuni viiest osavallast), et tagada mõistlik, tasakaalustatud ja jätkusuutlik teenuste osutamine üle kogu maakonna,” kõneles ta.

Maavanema sõnade järgi vajab kodanik heakorrastatud küla, hooldatud teid ja tänavaid, abivajajate toetamist, lasteaeda, kooli jne. See, kui kaugelt kooskõlastatakse ja avalikustatakse detailplaneering või väljastatakse ehitusluba, sünni- või surmatunnistus, ei ole tema jutu järgi oluline.

Metsoja tõdes, et pragmaatiliselt praegusele seisule silma vaadates võib üleminekuperioodina kaaluda 1 + 5 varianti ehk Pärnut koos piirkondlike tõmbekeskuste ja nende tagamaadega. Need viis on kirjas seni kehtivas Pärnu maakonna planeeringuski: Vändra, Kilingi-Nõmme, Pärnu-Jaagupi, Tõstamaa ja Häädemeeste.

“1 + 5 variant eeldab aga kindlasti finantsmehhanismi. Kui seda järgmisest Euroopa Liidu finantsperioodist ei tule, võivad loodud keskused kujuneda suuresti kunstlikuks,” tõdes Metsoja.

Eesti riik sõltub välistoetustest

Maavanem rääkis, et tal on aastate 2011–2016 riigieelarve kulude struktuuri vaadates raske näha, kust võetakse raha haldusterritoriaalse korralduse põhjalikuks muutmiseks. Kolm neljandikku kuludest on seadusega määratud, sotsiaalkulude osakaal kasvab, drastiliselt on kasvanud toetuste osakaal.

“2011. aasta andmete põhjal on toetused niisama suured kui kogu tulumaks ja aktsiisid ning moodustavad 70 protsenti kogu käibemaksust. Püüame välistoetustega kompenseerida oma riigi kasinat tulude loomise võimekust. Välistoetused on muutunud riigieelarves põhiliseks investeerimisallikaks ja tänu neile saab jätkata senist riigipidamist ja muutusi edasi lükata,” rääkis Metsoja.

Metsoja sõnutsi võiks Pärnumaa ideaalne toimimise mudel olla selline, et Pärnu linn ja selle lähiümbrus suudavad toota niipalju tulusid, et arendada tagamaad ehk äärealasidki. Tema jutu kohaselt peaks omavalitsuse jätkusuutlikkuse aluseks olema valdavalt elanike arv, mis on nii valitsemise kui kulude tekkimise lähtetingimuseks. Siis tekib võimalus piirkonna elu korraldada, lootmata täiendavatele riigi toetustele.

Pärnumaal on 45 keskust

Pärnu maakonna omapäraks on selle suurus. Siin on tugev maakonnakeskus, valglinnastunud alad ja ääremaad. Maakonna planeeringu kohaselt tuleks asustussüsteemis eristada 45 esmatasandi keskust (algkool, kauplus, postipunkt), nende tõmbekeskuseks olevat teise tasandi keskust (põhikool, kauplus(ed), postkontor, perearstipunkt), mitmele teise tasandi keskusele tõmbekeskuseks olevat piirkonnakeskust ja Pärnu linna.

Vaidlus käib selle üle, kas viis piirkondlikku keskust on omavalitsusteks küllalt elujõulised, mitte selle üle, millist teenust mõnes külas osutada.

Audru vallavanema Siim Suursilla hinnangul on Pärnumaa ainsaks tõmbekeskuseks Pärnu. “Iseenesest võiks ju tõmbekeskus olla Vändra alev, aga tema oleks tõmbekeskuseks vaid oma valla ja võib-olla mõningatel juhtudel Tootsi elanikele. Kahjuks jääb sellise tõmbekeskuse alale vaid ligikaudu 6000 elaniku,” arutles Suursild.

Suursild lisas, et sama on Kilingi-Nõmmega, mis on äärmisel juhul tõmbekeskuseks Mõisakülale ning mõnele Surju ja Häädemeeste valla külale. „Rahvaarv ikka ainult ligi 5000,” ütles ta.

Kui Vändra ja Kilingi-Nõmme end veel kuidagi tõmbekeskustena tõestada suudavad, siis Pärnu-Jaagupi, Häädemeeste ja eriti Tõstamaaga on lugu hullem. “Kellele oleks Tõstamaa või Pärnu-Jaagupi tõmbekeskus peale oma valla? Varblale? Arele? Ei usu,” lausus Suursild.

Neli teed, neli valda

Suursilla arvates võiks Pärnumaal lähtuvalt neljast tuiksoonest (Lihula, Tallinna, Rakvere ja Viljandi maantee) peale Pärnu linna ja Kihnu valla olla neli valda või kaks omavalitsust, Pärnumaa vald ja Pärnu linn.

Esimese variandi miinusena näeb ta Varbla, Tõstamaa ja Koonga valla hõreasustust, kehva teedevõrgustikku ja eakate inimeste suurt osakaalu.

Võimalik Lääne-Pärnumaa vald oleks kaks korda suurema pindalaga kui seni Eesti pindalalt suurim Märjamaa vald. Ligemale 9000 elanikust üle kolmandiku elaks Pärnu ja Audru kooli vahel.

Metsoja sõnade järgi pidas 1970. aastatel tehtud majandusgeograafiline uuring Koonga valla territooriumi Pärnu-Jaagupi tagamaaks. Nüüd on aga kohalike elanike autootsad suunatud Pärnu peale.

“Toonitan jätkuvalt Põhja-Pärnumaa ümbersõidutee rekonstrueerimise vajalikkust,” lausus Metsoja. “See tähendab muuhulgas Vahenurme ja Koonga vahelise tee asfalteerimist. Kui lähtuda piiride keskselt ja loota, et tee lõpuks asfaltkatte saab, võiks Koonga liitumine Pärnu-Jaagupiga olla loogilisem kui Tõstamaaga.”

Mis paremaks läheb?

Saarde vallavolikogu esimehe Erli Aasametsa ütlust mööda on Kilingi-Nõmmel kõik tõmbekeskuse tunnused. “Pärnumaad ei saa võrrelda mitme teise maakonnaga, sest meie maakonna kandid jäävad linnast 70 kilomeetri kaugusele ja sealgi elavad inimesed,” rõhutas ta.

Aasametsa jutu järgi on oluline vaadata inimeste liikumist seoses pakutavate teenustega. Sellest lähtudes oleks Saardel laienemisruumi kümmekonna kilomeetri ulatuses vähemalt kahes suunas.

“Volikogu otsused on olemas ja läbirääkimiste laua taha võime istuda kas või homme. Oleks vaid partnereid haldusreformi kava osas läbi rääkimas,” ütles Aasamets.

Aasametsa sõnade kohaselt ei suudaks ta Saarde valla 23 külas elavatele inimestele kuidagi põhjendada, et ühe omavalitsusega Pärnumaal on nende elukorraldus parem. Valla majandusseis on viimase nelja aasta jooksul järjekindlalt paranenud: varade maht kasvab, laenukoormus kahaneb, investeeringute omapanus on tagatud järgmistekski aastateks, arvelduskrediiti ei kasutata.

2005. aastal saadud liitumistoetust kasutas Saarde vald Tali põhikooli remondiks ja valla bussiliinideks. Tali teeninduspunkt on vallamaja “käepikendus”.

Tagamaa kipub ununema

Küsimusele, kas Häädemeeste kant on tema hinnangul rohkem Pärnu või Kilingi-Nõmmega seotud, vastas Aasamets, et Häädemeeste valla asju otsustatakse Häädemeeste vallas. “Kui Nigula või Teaste kandi rahvas arvab, et Kilingi-Nõmme pole kaugemal kui Pärnu, siis hakkame asju edasi rääkima,” lausus ta.

Aasamets meenutas, et Kablist Papiniitu on 47 ja Kilingi-Nõmmest Kablisse 40 kilomeetrit. Mõisaküla jääb Kilingi-Nõmmest 20, Ristiküla 12 kilomeetri kaugusele.

“Kuid nende kilomeetrite ja sõiduaja võrdlemise puhul ei taha keegi eriti rääkida tagamaadest,” kõneles Aasamets. “Kilingi-Nõmmest Kiisale (Läti piiri ääres – T. R.) on 18 kilomeetrit ja lapsed käivad sealt koolis, Tuulikule (samuti Läti piiri ääres – T. R.) on 32 kilomeetrit. Määravad ei ole mitte Saarde ja Häädemeeste valla kaugus, vaid inimestele pakutavad teenused võimalikult kodu lähedal.”

Kodulähedaste teenuste ulatus sõltub valla ja laiemalt kogu riigi elatustasemest.

Kiireim võimalus eluolu parandada on ühistransport, mis paljude omavalitsusjuhtide hinnangul vajaks parandamist. Maavalitsus on koos omavalitsustega tellinud maakonna ühistranspordiuuringu, mis peaks valmima aasta lõpuks. Ühistranspordi parandamisel võib omavalitsusreformi õnnestumises olla oluline roll.

Pärnu, rõngasvald ja ääremaa

Selle asemel et ääremaal elu parandada, võib haldusreform aga hoopis inimesi Pärnu kanti kolima sundida.

“Kui haldusreform kulgeb isevoolu, on reaalne Pärnu ümber rõngasvalla tekkimine,” rääkis Suursild. “Maakonna tasakaalustuse seisukohalt oleks see üpris murettekitav. Maakonnas oleks siis Pärnu linn 42 000 ja rõngasvald 21 000 elanikuga, ülejäänud valdades ligi 23 000 elanikku.”

Pärnu linnapea Toomas Kivimägi sõnade järgi ei ole Pärnul ambitsiooni tingimata kellegagi ühineda. Seda põhjusel, et linn saab hakkama ja lähinaabrid saavad kenasti hakkama. Kui, siis võiks Kivimägi jutu järgi kõne alla tulla üks erand – Sauga vald, eelkõige Jänesselja ja Tammiste võiksid olla linna koosseisus.

Kivimägi ütles, et ta on küll avatud liitumisläbirääkimisteks ükskõik millise Pärnumaa vallaga ja enim sobiks linna ja teda ümbritsevate valdade ühinemine, kuid see oleks karuteene maakonna teiste omavalitsuste suhtes.

“Kui, siis juba kõik ühe mütsi alla või kaks omavalitsust,” kõneles Kivimägi. “Samal ajal tõenäolisim variant on tõmbekeskuste kaart: Pärnu, Kilingi-Nõmme, Vändra, sammuke eraldi Tõstamaa ja Pärnu-Jaagupi. Paikuse ja Audru on tugevad, et jätkata omaette, Häädemeestega on keerulisem. Ehk kirjeldatud variant oleks inimestele paremini vastuvõetav, kuigi Pärnumaa üks või kaks omavalitsust lihtsamini teostatav.”

Puudu on kapitalist ja inimestest

Vaasat tõukab lähivaldadega liituma soov maad ja maksumaksjaid saada. Kivimägi hinnangul pole maapuudus lähima 20–30 aasta perspektiivis Pärnus tootmise või elamuehituse arendamiseks takistuseks. Pigem on puudu kapitalist ja inimestest.

Peamurdmist omavalitsusreformi üle jagub. Need, kes imestavad Vändra alevi ja valla eraldiseismise üle, võiksid mõelda sellele, et Eesti suurim võlakoormus on Vändra alevil. Miks peaks vallarahvas tahtma alevi võlgu maksta?

Nagu Viiratsi vallavolikogu esimees Kaupo Kase ja omavalitsusreformi projektijuht Sulev Valner aga eelmises loos rõhutasid – eelkõige tuleb olla teineteise suhtes aus. Kui Vändra ja Kaisma valla liitumislepingus seisab, et ühendvallas on 2017. aastani kaks valimisringkonda, ei sobi volikogul üht valimisringkonda moodustada.