Sulev Valner: Kuidas muuta, kui midagi ei tohi muuta? (Maaleht)

Vastuskiri Ülo Vooglaiu avalikule kirjale eelmises Maalehes

Ülo, maaelu olukorrast ja tendentsidest maalid sa väga mustades värvides pildi, aga samas rõhutad, et jumala pärast, midagi ei tohi hakata muutma, vähemalt omavalitsuste puhul.

Ma ei saa sellest loogikast päris hästi aru. Kuidas saab murettegevaid tendentse muuta, kui midagi ei tohi muuta? Kas praeguse olukorra jätkumine ongi hea?

Mida annab kavandatav omavalitsusreform inimesele? Minust oleks kergemeelne lubada, et kõik läheb pärast seda igal pool iseenesest paremaks. Ei lähe iseenesest. Läheb siis, kui oskame tekkivaid paremaid võimalusi oma elu seadmiseks kasutada.

Maal elava inimesena võin kinnitada, et maal on hea, loomulikult. Aga eriti hea, kui ka mõni tugevam keskus on kättesaadavas kauguses. Reeglina on eriti lastega peredel soov pääseda ligi teatud asjadele, mida igas väikeses kohas ei hakka kunagi olema.

Piirkondlike keskuste tugevdamise loogika ei ole vajalik ainult keskuse elanikule, vaid sama palju või veelgi enam selle tagamaal elavale inimesele! Samavõrd elementaarne on, et pikaajaliselt sõltub keskuse tugevus ja areng sellest, kui tugev on tagamaa.

Sarnast loogikat Eesti ühtlasemaks regionaalseks arenguks kannab ka üleriigiline planeering “Eesti 2030+”, mis on leidnud teenimatult vähe avalikku käsitlemist.

Tartu Ülikooli inimgeograafide läbi viidud pendelrände uuringud kinnitavad selgeid igapäevaseid liikumismustreid. Need mustrid näitavad keskust ja tagamaad kui inimeste jaoks ühist toimepiirkonda.

See on tegelikkus, mida enam paljuski ei järgi nõukogudeaegsetel külanõukogudel või siis sõjaeelse aja valdadel põhinev väikeste, killustunud omavalitsuste struktuur. Omavalitsuste piirid ei ühti enam ammu sellega, kuidas inimesed tegelikult liiguvad.

Muidugi saab kuidagimoodi ka nii, aga ilmselgelt ei ole see parim viis, kuidas elu just inimeste seisukohalt mõistlikult korraldada. Palju parem oleks, kui võimalikult paljude elanike toimepiirkond kattuks omavalitsusega, kus nad elavad. Siis saaks valijana kõiki endale igapäevaselt olulisi küsimusi läbi omavalitsuse mõjutada. Mitte nii, et teie olete naabervallast, pole teie asi, mida me siin üldse arendame või kuhu kulutame.

Omavalitsus on eelkõige kodanike kokkulepe, kuidas kogukondade elu on mõistlik kohapeal korraldada. On päris loomulik, et need kokkulepped aja jooksul muutuvad.

Me näeme, kuidas omavalitsused kemplevad elanike, õigemini nende sissekirjutuste pärast. Mõttetult suur vastastikku arvete vahetamine käib teise omavalitsuse koolis õppivate laste ümber. Eriti kurb on kuulda lapsi puudutavaid näiteid huvikoolidest, kus mõnikord kiputakse vahet tegema “oma” ja “võõraste” laste vahel. Kõik see oleks lihtsam, kui inimeste tegevus jääks reeglina ühe ja sama omavalitsuse piiresse.

Kõige suurem ja kindlam võit inimestele võimekamast ühisest omavalitsusest on see, et koos saab palgata igasse töölõiku paremad juhid ja ametnikud, kes tõepoolest oma valdkonda ja kogu omavalitsust suudavad pädevalt arendada, mitte ainult hädapärast miinimumi pakkuda. Jäävad ära mõttetud topeltinvesteeringud, eriti projektirahast, mida iga vald eraldi kipub tegema. Väheneb valitsemiskulu osa eelarves.

Toon ühe värske näite, kuidas koos prioriteete seades saab inimestele vajalikku rohkem tehtud. Nelja tänavu liituva Viljandimaa valla ühinemislepingus on kirjas, et igal aastal korrastatakse vähemalt 20 kilomeetrit kruusateid. Samas eelmisel aastal korrastati kõigi nelja liituja peale kokku vaid viis kilomeetrit.

Laulva revolutsiooni aegadel oli ilmselt omal moel õige taastada omavalitsuste süsteem läbi suhteliselt väikeste üksuste, mis kandis järjepidevust ja andis võimalikult paljudele inimestele esmase demokraatia kogemuse läbi kohalike volikogude.

Ent elu muutub. Üks globaalne muutus on linnastumine. Kombeks on süüdistada, et just Eesti riik on olnud eriliselt saamatu maaelus toimuvate muutuste osas ning ei ole suutnud inimesi maal elamas hoida. Värskest inimarengu aruandest saame lugeda, et Eestis on linnarahvastiku osakaal 69 protsenti, mis on kahtlemata suur vahe, võrreldes aastakümnete taguse ajaga, kui enamik inimesi elas maal.

Aga seesama inimarengu aruanne kirjutab, et Soomes on linnarahvastiku osa 84, Rootsis 85 ja Taanis 87 protsenti. Järelikult ka nemad ei ole kõigi maaelu toetavate meetmete ja palju suuremate võimaluste juures selle protsessi vastu saanud.

Miks, pole raske mõistatada. Peamine põhjus on ikkagi töökohtade kadumine põllumajanduses. Vilja kasvatatakse ja piima toodetakse Eestis ju endiselt päris palju, aga lüpsirobotid ja kaasaegsed põllumasinad teevad töö ära väga väheste töötajatega. Maaülikooli koostatud Eesti maaelu aruanne (2011) toob välja, et taime- ja loomakasvatuses, jahinduses ning neid teenindavatel tegevusaladel hõivatute arv Eestis oli aastal 1990 pisut üle 130 000, aastal 2010 vaid

17 000 inimest. Seega vahe enam kui sada tuhat inimest!

Eestis on praegu 226, sügisest 215 kohalikku omavalitsust. On seda palju või parasjagu? Täppisteaduslikus mõttes “õiget” vastust pole ilmselt olemas. Küll saab tõdeda, et Põhjamaadega võrreldes, keda me sageli tavatseme näha kui head eeskuju, on Eestiomavalitsused väikesed. Näiteks Soomes on alla 2000 elanikuga vaid iga kümnes, aga Eestis enam kui pooled omavalitsused. Seejuures ikkagi leiavad põhjanaabrid, et lähiaastatel tuleb läbi viia reform ja seada võimeka omavalitsuse suuruse alampiiriks 20 000 elanikku.

Taani radikaalse reformi järel viis aastat tagasi jäi 271st järele vaid 98 omavalitsust, alampiiriks pandi 20 000 ja keskmine suurus on ca 40 000 elanikku. Seega keskmine Taani omavalitsus on elanike arvult võrreldav Pärnu linnaga. Rootsis on 290 esmatasandiomavalitsust mediaansuurusega üle 15 000 elaniku. Trend eri riikides on sarnane. Kas on põhjust arvata, et nad kõik eksivad?

Suund tugevamate omavalitsuste poole on ka Eestis tegelikult üsna üksmeelne ja konsensuslik. Omavalitsuste võimekuse suurendamist soovitab Eestile leebelt, aga tungivalt Euroopa Komisjon iga-aastastes riigipõhistes soovitustes.

Poliitilised jõud on erimeelsustele vaatamata olnud aastaid üksmeelel valdade ühinemise soodustamise osas, mida seadusena alles äsja uuendati, suurendades ühinemistoetusi.

Muide, erinevalt üldlevinud arvamusest pole need üldsegi sümboolselt väikesed, näiteks sel sügisel liitujad saavad olenevalt liitujate elanike arvust ühinemistoetusi 330 000–650 000 eurot. Ühe elaniku kohta on arvestuslik toetus 50 eurot, kuid minimaalselt ühe liituvaomavalitsuse kohta 150 000 ja mitte rohkem kui 400 000 eurot. Paljude omavalitsuste eelarvega võrreldes on see päris arvestatav summa.

Toimuvaid ühinemisi vaadates võib öelda, et muutus juba ammu käibki. Lihtsalt küsimus on, kas meid ühiskonnana rahuldab – kui lasta isevoolu teed minna – tõenäoliselt aastakümneid võtva protsessi tempo ja ka kujunev pilt, mille aluseks ei ole sageli mitte kõige riigimehelikum vaade, vaid kes kellega omavalitsusjuhtidest kui hästi läbi saab.

Sulev Valner, omavalitsusreformi projektijuht regionaalministri haldusalas