Mikk Salu
| Eesti ühes pisemas linnas on poliitika ja äriajamine omavahel sedavõrd tihedalt läbi põimunud, et mujalt tulnutel, ent ka opositsioonil on raske löögile pääseda. | |||||
| Ameerika krimidraama, vähemalt selle tumedama traditsiooni üheks arhetüüpseks tegevuskeskkonnaks on korrumpeerunud linnavõim. Žanri juured ulatuvad poole sajandi taha, vaadake näiteks Dashiell Hammetti kultuslikku «The Glass Key’d» («Klaasist võti», tõlgitud ka eesti keelde) või mõnd vana Humphrey Bogarti filmi.
Ka neis lugudes aetakse taga kurjategijaid, aga need pole klassikalised mõrvamüsteeriumid ja portreteeritav maailm on lohutu. Mehed on karmid, kolm päeva ajamata habemed, ohtralt viskit ja kanged sigaretid näppude vahel. Naised on ilusad, veripunaste huulte, sügavate dekolteede ja nimedega nagu Lulu või Daisy. Peamiseks antagonistiks on sellistes lugudes just kohalik poliitvõim, olgu siis linnapea, volikogu juht või lihtsalt parteiesimees. Tema kohta öeldakse lihtsalt Boss. Viimane hoiab linna raudses haardes. Pigistab ja linn ägab. Laseb lõdvemaks ja linn tõmbab hinge. Kui kurjam raamatu või filmi lõpus ka tabatakse, siis on see rõõmutu võit. Ühest saadi lahti, aga süsteem, mis tema sünnitas, elab edasi. Aeg on selliste lugude poliitilised ebakorrektsused maha lihvinud, aga nende mõju, kuidas kujutada poliitika, korruptsiooni ja kuritegevuse põimumist, elab edasi ka paljudes praegustes krimi- ja politseiseriaalides. Kolme asemel nüüd seitse Tuhande elanikuga Tartumaa väikelinnas Kallastel, mis konkureerib koos Mõisakülaga Eesti pisima linna tiitlile, Lulusid ja Bogarteid ei kohta. Pole seda ammuste krimisarjade mõrkjat pahelisust, suurlinnade neoontulesid ja pimedaid kangialuseid. On hoopiski kasutatud riiete müügiletid linna keskel, mõned saksa keelt kõnelevad jalgrattamatkajad, unised tänavad ja suplevad lapsed. Üht ja teist on aga ka siin. Kallastel on samuti oma Boss. Tema nimi on Fjodor Plešankov. Kallaste suurim tööandja avaliku sektori poolt on linn, mille volikogu ta juhib. Omavalitsuse suurim tööandja erasektori poolt on kohalik kalatööstus, mille omanik on samuti just see mees. Plešankovi sõber Viktor Nukka on kauaaegne ja mitmekordne Kallaste linnapea. Selle aasta märtsis võeti ta küll kohtumäärusega linnapea kohalt maha, aga see ei takistanud tal kohe teise ametinimetusega uuesti linna palgale minemast ja, nagu kriitikud ütlevad, sisuliselt linnajuhtimise jätkamist. Postimees on paaril korral neid sündmusi ka kajastanud, kirjutanud, et Nukkat ja kaht raamatupidajat kahtlustatakse linna raha omastamises, reisimises ning toidu, sigarettide, bensiini ja muuks isiklikuks otstarbeks asjade ostmises. Kummaline asjaajamisstiil Summad, mis erinevates paberites kirjas, on olnud 50 000 ja 80 000 euro vahel, Kallaste vahel räägitakse aga ka lausa 150 000 eurost. Eks siis, kui prokuratuur lõpliku süüdistuse esitab, saab ka number selgemaks, sõltub ju see sellest, mida uurijad enda veendumuse järgi lõpuks tõestada suudavad. Vahepeal on kahtlustatavate ring kolmelt (Nukka ja kaks raamatupidajat) kasvanud seitsme peale. Ametivõimud ei ütle, kes on ülejäänud neli. Kuulujuttudes on nimetatud erinevaid volikogu liikmeid kuni volikogu esimehe Plešankovini välja, aga Postimehe allikad viitavad pigem sellele, et selles kaasuses on tegu siiski pigem juriidiliste isikutega, kes olid nõus linnavõimuritele fiktiivseid tšekke välja kirjutama. (Tõsi, just see, et öeldakse antud kaasuses, ja mis tooniga seda öeldakse, jätab mulje, et uurijate huvi ei pruugi Kallaste puhul piirduda ainult ühe omastamise juhtumi ja ainult nende nimedega). Omamoodi kõnekas on ka kohtumäärus, millega Nukka linnapea ametist vabastati. Tartu maakohtu kohtunik Rutt Teeveer kirjutab 27. märtsi dateeringut kandvas dokumendis muu hulgas järgmist: «Linnavalitsus ja volikogu ei ole midagi ette võtnud, et linna huve kaitsta ning kumbki linna esindus- ja juhtorgan ei ole huvitatud linna huvide kaitsmisest kriminaalmenetluses.» Eks seegi näitab, missugune paistab kõrvaltvaatajale Kallaste linna- ja võimuelu. Kallaste iseloomustamiseks tasub meenutada veel ka paar nädalat tagasi Postimehes tsiteeritud linnavolikogu hiljutise istungi protokolli. Volinikud arutavad seal lahtise tekstiga ühe linna jaoks olulise projekti finantseerimisküsimusi (on lootust saada euro- ja riigiabi). Paraku ei taha ükski volinik projekti juhtida ja üks volinik ütleb otse: niikuinii varastatakse raha ära (tõlkes: panete minu etteotsa, varastate raha ära, pärast mina vastutan). Veel ühe Kallaste asjaajamisstiili tutvustamise näitena toob üks linnavolikogu liige Postimehele linnapea käskkirja selle aasta aprillist ja seda saatva loo. Nimelt korraldas politsei kevadel üle Eesti omavalitsustegelastele teabepäevi korruptsiooni ärahoidmise viisidest kohaliku võimu tasandil. Üks selline õppepäev toimus ka Tartus Lõuna prefektuuris. Kallastelt komandeeriti korruptsioonivastast nõu saama volikogu ja revisjonikomisjoni liige Jakov Šlenduhhov. Eespool viidatud linnapea käskkiri annab raamatupidamisele teada, kuidas arvestada Šlenduhhovi päevarahasid ja lähetuskulusid. Paraku ei ela Tartu KGB kunagise ülema Anti Taluri endine asetäitja ja praegune Kallaste linnavolikogu aseesimees Šlenduhhov üldsegi mitte Kallastel, vaid sealsamas Tartus, kus ürituski toimus. Seda teavad Kallastel muidugi kõik, aga mis siis ikka, ka mõnikümmend eurot lähetuskulusid on abiks (mis siis, et tegelikult mingit lähetust ei toimu). Võimalik, et juriidiliselt on selline käik täiesti korrektne, aga stiili näitab see küll, ning see, et niimoodi käiakse just korruptsioonivastase võitluse loengul, annab loole tragikoomilise noodi. Veel üks väike lugu. See ei puuduta linnaraha, varastamist ega korruptsiooni, vaid seda, kuidas väikeses kohas poliitikat teha saab. Niisiis, kas teate, kes on Antonina Bespalenko? Ta on Kallaste linnavolikogu liige, kes eelmistel kohalikel valimistel sai ainult ühe hääle, ja sellegi iseendalt. Kuidas aga ühe häälega Eesti Vabariigis volikokku pääseda? Väga lihtne. Nimelt võitis eelmistel valimistel Kallastel Nukka-Plešankovi koalitsioon. Võit oli aga napp: viis kohta koalitsioonile, neli opositsioonile. Seisu kindlustamiseks tuli opositsiooni ridadest keegi enda poole meelitada, oli vaja lihtsalt leida keegi, kes üle jookseks. Silm jäi pidama Bespalenkol. Paraku oma ühe häälega oli ta päris nimekirja lõpus – selleks et naine volikokku pääseks, peaks terve hulk inimesi eespool loobuma. Aga nii täpselt läkski. Nagu doominoklotsid loobus eespool 13 inimest (volikogusse pääsenud ja nende asendusliikmed), kuni järg jõudiski ühe häälega Bespalenkoni – tema astus sisse, vahetas kohe poolt ja oligi võim päästetud. Võimalik, et loobujate hulgas oli neidki, kes tõesti ei tahtnud linnavolikogusse kuuluda. Paraku räägivad opositsioonipoliitikud ka seda, kuidas diile tehti: loobud või muidu kaotad töö, loobud või muidu kaotab sinu naine töö, loobud või Kallastel enam keegi sinu pillimängu ei telli (opositsiooni ridades sai volikokku üks kohalik pillimees) jne. Nii ongi. Väike koht ja suur sõltuvus, eriti kui ohjad avaliku võimu ja erasektori tasandil on samade inimeste käes. Enne ise Kallastele minemist ja inimestega põhjalikumalt rääkimist olin üsna veendunud, et kaua selline jant kesta ei saa. Sügisel tulevad uued valimised. Praegused võimurid kaotavad ja uued tulevad asemele. Rahvas lihtsalt ei talu enam kujunenud olukorda. Linn halvasti juhitud Pealegi, jättes kõrvale kõik need omastamissüüdistused, uurimised, näited võimu käitumisstiilist, piisab sellest, et öelda: Kallaste on ka lihtsalt halvasti juhitud. Majandusaasta aruanne näitab, et linna aastaeelarve on 950 000 eurot. Kui mitte arvestada raha koolidele ja õpetajatele, mis liigub küll läbi linnaeelarve, aga mida linn ise puudutada ei või, käsutab linn laias laastus aastas umbes 700 000-eurost summat. Omavalitsuse lühiajalised kohustused – võlad, mille tähtaeg vähem kui aasta – on pidevalt kasvanud ja ületasid eelmisel aastal poole miljoni euro piiri. Lõviosa neist on erinevad võlad eraettevõtetele. Mis täpselt ja kellele täpselt, seda aruanne ei kajasta. Tuum on aga proportsioonides, tuludes, kuludes ja võlgades. Juhul kui tegu oleks erafirmaga, hakataks sellises majandusseisus endale pankrotihaldurit otsima. Kui kõik see ei pane Kallaste rahvast mässama ja linnavõime välja vahetama, mis siis üldse paneks? Ometi ei pruugi lõpplahendus sugugi nii selge olla. Kallastel toimuvast aru saamiseks tulekski alustada päris algusest. See on siis Peipsi järve kaldalt. Just need punakad liivakivipaljandid on Peipsi ääre kõige kõrgem ja kaugemale paistvam osa. Neid punaseid kaljusid nägid ida poolt Eestisse põgenenud vanausulised kõige varem. Siin nad maabusid ja siia rajasid oma asunduse. (Muuseas, kaheksa aastat tagasi soovis Kallaste volikogu linna rööpnimeks nende punaste kaljude tõttu võtta Krasnõje Gorõ, regionaalminister aga keelas ära.) Kõrge kalda peal on ka Kallaste kõige tähtsam koht, surnuaed. Esivanemaid vanausulised austavad, nii on surnuaed alati korras ja kui rahapuudusel ka kõik muud kauplused peaks Kallastel suletama, siis lillepood õitseb ikka edasi. Seistes surnuaia väravas näoga Peipsi poole, kus linn jääb selja taha, saab heita ka esimese pilgu Kallaste sotsiaalsele hierarhiale. Nimelt maetakse siin kindla korra järgi. Mida väärikam pere ja mida auväärsem liige, seda parema koha ta saab. Reegel on lihtne: vasakule poole väärikad, mida enam paremale (Kallaste surnuaed ongi pikk kitsas riba kalda peal), seda vähem väärikad ja kõige kaugemal on täiesti vääritud. Vanausuliste ristide vahel ringi kõndides märkad kohe veel üht mustrit. Erinevad aastakümned ja eri sajandid, aga korduvad ühed ja samad nimed: Opikov, Plešankov, Kromonov, Šlenduhhov. Ning samad nimed on ka linnavõimu juures. Tegelikult koosnebki Kallaste paarikümnest perekonnanimest. Tänapäeval sellest enam nii palju ei hoolita, aga varem võimendas olukorda seegi, et vanausulised võisid abielluda ainult omavahel. Tulemus väljendub selles, et isegi kui Kallastel pole kõik omavahel sugulased, siis hõimlased ollakse ikkagi. Tavade halb külg Kallaste opositsiooniliider, sissesõitnu Jaak Üprus räägib selles kontekstis ühe õpetliku loo. Mõned aastad tagasi, kui mees ise põgusalt linna juhtis, päästis ta ühe vanatädi lausa surmasuust. Tädikese korter oli haamri alla minemas, võlad üle pea, naine otsis juba nööri, mille külge ennast riputada, kui Üprus appi tuli. Pärast seda käis naine mööda Kallastet ning rääkis kui hea ja tark on Üprus, pole paremat linnapead, ühesõnaga kiitis taevani. Tulid aga järgmised valimised ja naine hääletas ikkagi Plešankovi poolt. Miks küll? Aga sellepärast, et Plešankov on tema vanatädi poja naise … Mingi sugulane, noh. Veri on paksem kui vesi ja veri on ka paksem kui hea linnajuhtimine, korruptsioon või prokuratuuri kahtlustused. Ega Kallaste pole ainuke selline koht Eestis. Väiksemates valdades on tihti samasugused probleemid. On üks aktiivne seltskond, omavahel sõbrad ja koolikaaslased, kes juhivad nii valda kui ka selle üksikuid ettevõtteid. Kallaste keele- ja usuenklaav on aegade jooksul lihtsalt sellist väikeste kohtade võimusüsteemi rohkem kinnistanud. Traditsioonid on iseenesest head ja sümpaatsed. Tänu sellele võib Kallastelt leida nii mõndagi ilusat. Aga neis traditsioonides võib olla ka oma negatiivne pool. Üksikute halbade otsuste eest ja üksikute sulitsejate otsa komistamise eest pole kaitstud keegi. Kui aga asi muutub süsteemseks, sulitsemine toetub ja võrsub traditsioonidest ning tekib olukord, mille kohta kohtunik kirjutas: «keegi ei kaitse Kallaste huve», siis on asi paha. Sel juhul jõuadki tagasi loo alguses mainitud Dashiell Hammetti ja teiste kuulsate krimikirjanike mõru moraalini – «ühest pahast saad lahti, aga süsteem, mis ta sünnitas, elab edasi». |