Mikk Salu
| Tartu Ülikooli inimgeograafia professor Rein Ahas ütleb, et linnastumise ja küla väljasuremise protsessid, mida Eestis näeme, toimuvad kogu maailmas. 21. sajand on muutnud ühiskonnakorraldust ja tootmist, inimestel on rohkem infot ja vabadust ning nad teevad varasemaga võrreldes väga teistsuguseid otsuseid. | |||||
| Kui ma vaatan Eesti tõmbekeskuste kaarti, mille regionaalminister Siim-Valmar Kiisler hiljuti välja käis, ja panen selle kõrvale need kaardid, mida teie koos kolleegidega olete Eesti tõmbekeskuste kohta teinud, siis on pildid väga erinevad. Esiteks on nn Kiisleri kaardil tõmbekeskusi palju rohkem, teie mobiilpositsioneerimise uuringute põhjal valminud kaardil aga palju vähem. Kui näiteks Tartumaal on tõmbekeskustena pandud kirja Tartu, Elva ja arutatakse, kas lisada Kallaste või Alatskivi, siis mobiiliuuringute järgi pole peale Tartu ju tegelikult ühtegi teist?
Esiteks tuleb arvestada metoodikat, ja mobiilpositsioneerimise metoodika järgi tuleb tõepoolest esile, et neis piirkondades – Tartumaa, Jõgevamaa, Peipsi kallas – on Tartu tõmme nii tugev, et kohalik tasand ei tule välja. See näitab, et elu on väga Tartu-keskne. See mobiiliuuring on aga üks sisend tõmbekeskustepõhisesse haldusreformi kavasse. Saan aga aru, et omavalitsusliidud tegid ettepanekuid ja nägid oma piirkondades ka teisi olulisi keskusi. Näiteks võiks tuua ka Võrumaa. Ühelt poolt on seal kirja pandud terve rida tõmbekeskusi, aga teie uuringute järgi on Võrumaa tõmbekeskus ikkagi eelkõige Võru linn. Kõikides piirkondades on oma asustussüsteem ja ajalugu ja geograafia. Tean sealseid arutelusid – näiteks Rõuge on seal alati olnud omaette ja tugev keskus, samas näiteks Haanja, mis muidu ju Võrust enam-vähem sama kaugel kui Rõuge, on alati olnud seotud Võruga. Tallinnast või Tartust vaadates me ei pruugi alati aru saada, miks üks vald teisega ei ühine, aga tegelikult on seal taga mingid ajaloolised või kultuurilised põhjused. Asustussüsteemide muutuste uuringud teistes Euroopa riikides on näidanud nende suurt püsivust läbi ajaloo. Ka akadeemik Valter Langi arheoloogiauuringud on näidanud Eesti asustussüsteemi püsivust läbi ajaloo. Võtame kolmanda näitena Pärnumaa. Taas näitavad mobiiliuuringud ainsa tõmbekeskusena Pärnut, samas on nüüd tõmbekeskustena kirja pandud ka hulk muid kohti alates Tõstamaast kuni Kilingi-Nõmmeni. Meie näitasime oma uuringuga, missugused kohad on keskustega kõige tihedamalt seotud. Aga inimeste liikumine ja seosed on ka kohalikul tasandil ning seda kõike kvantitatiivne mobiiliuuring ei näita. Siis oleks vaja eesmärke ja metoodikat muuta. On veel vaja vaadata, kus pakutakse teenuseid, kus on haridus ja koolid. Praegu on näiteks regionaalministri büroo eestvedamisel koostamisel rahvastikuprognoosid – minu teada ka kõigi nende väiksemate piirkondade kohta –, sest kui me ei tea Põlva või Kärdla või Tõstamaa piirkonna rahvastikuprognoose kümne aasta peale, siis ei suuda me ju ka planeerida koole või teedevõrku. Õnneks on meil olemas kvaliteetsed 2011. aasta rahvaloenduse andmed, nendega saab demograafilist olukorda ja pikaajalist rännet hästi käsitleda. Mobiilid on vaid üheks andmekihiks igapäevastest rännetest. Mobiilipõhised uuringud on aga olulised mitmel põhjusel ja eelkõige just tõmbekeskuste vaate puhul. Tuletame meelde, et möödunud ja ülemöödunud aastal oli palju juttu Soome haldusreformist, mis tegelikult seisma jäi, aga ka Soome haldusreform oli tõmbekeskustepõhine. Euroopa Liidus on samuti viimase 10–15 aasta jooksul olnud linnaregioonipõhine lähenemine, see tähendab, et vaadatakse linnasid ja nende tagamaid koos. On saadud aru, et töökohad, innovatsioon, kapital, kõik see paratamatult koondub linnadesse ja nende lähiümbrusesse. Sellest lähtuvalt on linnaregioonid Euroopa Liidu meetmete põhiliseks üksuseks. Ei saa keskust ja tagamaad lahutada, see on tihedalt seotud süsteem Kas Eesti regionaalpoliitika järgib Euroopa arenguid? Jah, kindlasti. Oleme Euroopa osa, meie areng on väga sarnane. Esimeses pendelrändeuuringus 2010. aastal leidsime, et enamik maapiirkondi on väga tugevalt seotud oma keskusega. Maakonna struktuur on väga tugev. Sellest tõdemusest lähtuvalt kujunes ümber ka osa meie regionaalpoliitikast. Kui tahame, et elu väljaspool Tallinna ja Tartut säilib, siis tuleb just maakonnakeskusi toetada. Varem oli arusaam, et regionaaltoetuste raha peab jõudma otse maale. Tihti tekkis väga väikestesse kohtadesse imelisi objekte ja investeeringuid, aga tühjenemist see ei peatanud. Uuenenud Eesti regionaalpoliitika pöörab palju tähelepanu ka kohalike keskuste tugevdamisele. Tegelikult on ka Jaak Aaviksoo veetav koolireform maakonnakeskuse keskne – just see on tema argument, et Võrus, Haapsalus, Viljandis ja Rakveres peab olema tugev (riigi)gümnaasium. See on käimasolevate rahvastikutrendide puhul üsna ainuõige otsus. Esimesel hetkel on meil kõigil väga raske tühjenemist ja koolide sulgemist tajuda, aga see ei ole nii ainult Eestis. Inimeste mobiilsus ja vabadus on suurenenud, nad ei ole enam kohaga seotud, vaid teevad oma valikuid ja liiguvad. Tootmine ja tarkus ja kapital teevad sama. Peame olema nutikad, et vähemalt põhiliste maakonnakeskuste tasemel ja teistes olulistes tõmbekeskustes luua tingimused elamiseks ja ettevõtluseks. Kui vaatate neid mobiilpositsioneerimise kaarte, siis näete ju, et see 15 maakonna struktuur on meie asustussüsteemi keskmes. Selles mõttes maakonnad toimivad. Erandeid on siiski ka. Kõige esimesena torkab mulle silma Valga, mis on väga nõrga tõmbejõuga. Ma peaaegu ütleks, et Valgat nagu polegi ja Valga pole mingi tõmbekeskus. Eespool mainitud Võru, mis on Tallinnast ja Tartust sama kaugel kui Valga ning enam-vähem sama suur, on väga selgelt oma maakonna keskus, samas kui Valga pole tõmbekeskus isegi oma maakonna jaoks. Võru on ju vana maakonnakeskus oma ajaloolise traditsiooniga. Neid vanu maakonnakeskusi saab loomulikult ka tõmbekeskuste kaardilt silmaga eristada – tal on oma tagamaa, oma piirkond. Valga on aga ikkagi tööstuskeskus, seal on asustus kompaktne ja paljud elanikud kaugemalt saabunud. Neil pole nii tugevat maakonnasidet. Valgale lisandub veel piirilinna dimensioon, seal on oluline ka pendelränne kahe riigi vahel. Valga ongi nagu linn linnas, aga Võru on oma tagamaaga tihedalt seotud, füüsiliste ja perekondlike seosteni välja. Kui vaatate ka sesoonsete rännete kaarte, siis suvilatesse ei minda ainult Tallinnast ja Tartust, vaid ka väiksematest linnadest. Ja vanad maakonnakeskused näitavad siin jällegi tugevat tagamaa seost, uuemates maakonnakeskustes on aga sesoonsed ränded lokaalsemad. Samuti näen, et Narva, mis muidu ju Eesti suuruselt kolmas linn, on tõmbekeskusena nõrk, peaaegu olematu. Ida-Viru linnasid on eraldi välja toonud juba Edgar Kant oma kolmekümnendate aastate uuringutes ja professor Ann Marksoo uuris ka nõukogude ajal. Narva on alati olnud linn linnas, kus on töö ja elukohad, kus elatakse hästi linnalist eluviisi. Sillamäega on Narval teatud sidemed, aga muidu on Narva kompakne ja lokaalse mõjuga linn. Ida-Virumaal on keskuseks Jõhvi ja Kohtla-Järve linnastu. Sealsamas kõrval on Lääne-Virumaa. Inimeste liikumine näitab Rakvere täielikku domineerimist, aga tõmbekeskuste kaardile on ikkagi välja joonistatud ka Haljala, Kadrina, Viru-Jaagupi jne. Tõsi, Rakvere ümber on need väga põlised keskused ja need on sellel kaardil ka välja toodud. Teisalt on tõsi ka see, et nad on ikkagi väga selgelt seotud Rakvere linnaga. Lääne-Virumaa puhul tuleb mainida ka seda, et üks osa sellest on juba väga tugevalt seotud ka Tallinna linnaregiooniga, eriti sesoonsete rännete kaudu. Tuleb arvestada, et vastuolud jäävad alati. Ülalt alla haldusterritoriaalsetele administratiivreformidele on alati tugev vastuseis, see pole mingi Eesti ja 21. sajandi eripära. Haldusreform on alati keeruline teema, kus kõik tahavad säilitada oma. Eesti ei ole rikas riik, peame hästi mõtlema, kuhu oma riiklikud investeeringud suuname, kui palju jõudu hajutame. Kas saame investeeringuid regioonis jaotada ja tuua nii elu ka mujale või vaatame tänast seisu ja ütleme, et Rakvere on Lääne-Virumaal ainus ja siin polegi paremat lahendust. Ma arvan, et enamik Eesti inimesi tahaks näha õitsvat küla ja haritud maad. Aga see, kus me ise tegutseme, palju lapsi meil on ja missugust elu elame, on üks otsene maa tühjenemise põhjus. Mis on tõmbekeskustepõhise lähenemise nõrkused? Muidugi on tõmbekeskustepõhisel lähenemisel ka paar viga. Näidet tuues, kui tuleks ühine volikogu Viljandi ja Viljandi ümbruse jaoks, kas siis ei või tekkida vastuseis? Kas Viljandi inimestel ja Viljandi ümbruse inimestel on ühised huvid? Viljandi on kompaktne linn. Võib-olla maal elavad inimesed hindavad teisi väärtusi või asju – loodust, ise toidu tootmist ja omaette elamist –, aga volikogus saavad arvulise ülekaalu linnainimesed ja maaelust huvitatud piirkondade huvid on alaesindatud. Samamoodi võib vaadata kõiki linna-tagamaa kooslusi. Võib-olla on vaja hoopis uutmoodi lähenemist niisuguste linnaregioonide planeerimisel ja juhtimisel. Maailmas on see teema ka suurte linnade ümbruses kujunenud rõngasvaldade näitel läbi käidud, siin on õppida teiste riikide kogemustest. Paljude inimeste jaoks on see väga valus, et meil on ühekorraga mitu protsessi kokku saanud: paarkümmend aastat tagasi töötas ligi 20 protsenti inimestest põllumajanduses, praegu paar-kolm protsenti, samuti vähenev sündimus, lisaks sellele urbaniseerumin. Noorte äraminek on ka demograafiline paratamatus. Laulva revolutsiooni suur põlvkond noori on ülikoolimineku eas ja ma arvan, et enamik nende vanematest vaatab hea pilguga, et nende lapsed lähevad õppima Tartusse, Tallinna või Oxfordi. Ja hiljem nad jäävadki Tartusse või Tallinna või kusagile mujale … Jah, ja mitmete piirkondade dramaatiline tühjenemine ongi osaliselt põlvkondadevahetuse ja haridusrände paratamatus. Me ei hoia ju neid lapsi kodukülas vägisi kinni. Loomulikult tahame, et Eestil ja meie lastel läheks hästi. Kui neil on aga kõrgharidus, siis suure tõenäosusega nad sinna «poe taha» tagasi ei tule. Euroopa Liit jagab põllumajandusele raha, selle raha eest on põllumajanduslik tootmine muutunud palju efektiivsemaks. Mu oma suvituskülas Koorastes, kus varem tegi tööd terve majandi osakond, teevad praegu sama töö ära kolm meest moodsa tehnika peal. Ja kaudseks süüdlaseks on regionaalpoliitika: põllumehed saavad Euroopast korralikke toetusi ja investeerivad tootlikusse. Nii neid töökohti seal maal ei ole. Ilmselt pole keegi nõus ka hobuste juurde tagasi pöörduma. Küla sureb samamoodi välja ka tugevates Euroopa riikides. Liberaalne vaade ja maailma suur avatus, inimese tasandil see meile meeldib, samas vaatame nostalgiliselt, kuidas meie kodukohad kasvavad võssa. Tänapäeva maailm on keeruline ja seda juhtida on väga raske. Mismoodi haldusreformiga edasi minna? Ideaalset otsust ei ole. On väga hea, et meil on nende teemade üle diskussioon. Kui see on läbi kaalutud, inimeste arvamust arvestatud, vaadatud erinevaid uuringuid, siis ühel hetkel peab üks valitsus julgema otsustada. Tegu ei ole ju mingi Eestile ainulaadse teemaga, kogu maailma ja Euroopa ühiskond muutub. Hea otsus võib pikemas perspektiivis muuta palju. Haldusreformi mittetegemisega on meie ühiskonnas ja kaugemalgi loodud pidev negatiivne diskursus, et Eestis on oluline otsus tegemata. See loob stressi kogu ühiskonnas. Tühjenemine toidab kuvandit. Arvan, et järgmised aastad on tähtsad, sest ülikooli on lõpetamas väga arvukas laulva revolutsiooni beebibuumi põlvkond. Kas need noored inimesed otsustavad Eestisse jääda või lahkuda, selles on küsimus. Ja tegemata reform on üks päevateema, mis võtab inimeste usku Eestisse maha. |