/…/Praegusele Eesti koolile otsa vaadates tundub üha enam, et meie ametlikus haridusmõtlemises on olnud liiga palju Tallinna ja liiga vähe Missot. Väikese Eesti haridusimperatiiv peab aga olema võrdne võimalus igaühele ja igal pool. Ka siis, kui inimesed koonduvad üha enam linnadesse, mis pakuvad rohkem töökohti ja muid väljakutseid.
Näiliselt katabki gümnaasiumivõrk kõiki linnu-valdu, ent tasapisi on maad võtnud tunne, et hea gümnaasiumihariduse saab ikkagi ainult Tartus ja Tallinnas, vahest ka Pärnus või Narvas. Seda vaatamata enam kui 200 gümnaasiumiastme olemasolule rohkem kui pooltes linnades-valdades. On pea paratamatu, et enamik neist ei suuda pikemas perspektiivis tagada vajalikku kvaliteeti ega valikuid ning on kohaliku patriotismi pantvangis. Riigigümnaasiumide idee sündiski arusaamisest, et riigil lasub kohustus tagada ligipääs konkurentsivõimelisele gümnaasiumiharidusele vähemasti igas maakonnas.
Koole luuakse koostöös
Valitsuses ja riigikogus valiti gümnaasiumivõrgu korrastamiseks koostöö, mitte jõu kasutamise tee. Liigume samm-sammult, seades eesmärgiks jõuda lõpule aastaks 2020. On igati mõistetav, et suuremad linnad jätkavad munitsipaalgümnaasiumidega. Sama arusaadav on mitmete tõmbekeskuste soov säilitada gümnaasiumiaste. Oleme valmis ka nendel juhtudel otsima mõistlikke lahendusi nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis.
/…/