| Ivo Linna, muusik ja muhulane
Mina suhtun sellesse väga kindlapiiriliselt. Arvan siiski, et mina, kes ma olen Muhu saare elanik ja olen siin ju 20 aastat olnud, ütlen nii: tehku nad, mis nad seal Saaremaal tahavad, aga Muhu saar peaks jääma oma keskuse, oma juhtidega eraldi vallaks. |
|||||
| Kui on liigne tsentraliseerimine, siis ääremaad tegelikult kannatavad. Kui peab hakkama käima ka kõige labasemaid asju ajamas Kuressaares, siis ei ole see ju hea. Mäletame väga hästi nõukogudeaegset tsentraliseerimist, kus kõik käis läbi Moskva. See ei olnud samuti hea. Igal kohal peab olema endal õigus otsustada.
Kes olen aga mina, et seda otsustada? Mina saan ainult oma arvamuse välja öelda. Kas see ühinemine, umbes nõnda nagu vanasti oli Kingissepa rajoon, on hea või halb, ma ei tea seda. Aga mulle tundub, et bürokraatide armee tahab kogu aeg muneda uusi järglasi, ja mis ametniku elul viga, kui peale ilusate sõnade suurt midagi tegema ei pea. Üldsõnaliste lohutusjuttudega, et nüüd kohe läheb kõik paremaks, paluks ametnikel mind mitte püüdma tulla. Tõnu Post, põllumajandusettevõtja Minul jääb kõige rohkem hinge kripeldama majanduslik pool, kui maksumaksjate arv maakohtades üha väheneb ja omavalitsuste tulud vähenevad. Ma isegi ei eelda, et haldusreformist mingit tohutut kokkuhoidu või tulu tõuseb, aga inimeste arv muutub lihtsalt nii väikeseks, et ei suudeta enam valda vajalikul tasemel üleval pidada. See on selle asja juures vahest kõige keerulisem teema ning peamine põhjus, miks me peaksime haldusreformi mingil moel läbi viima. Saare maakonnas ühe suure omavalitsuse loomist ma natuke isegi pelgan, sest võib-olla kaasneb sellega suur võõrandumine. Ida-Saaremaal võiks minu meelest tekkida Orissaare, Pöide ja Laimjala valla baasil omaette vald. See ei ole sugugi mõttetu samm, sest elanike arv võimaldaks seal ühist valda pidada küll. Ka Orissaare keskusena ei jää selle piirkonna jaoks kuskilt kandist väga kaugele. Kui aga Ida-Saaremaa valdadest ühe omavalitsuse moodustamise soovi ei tule, siis on ehk loogiline luua ikkagi ühine Saaremaa vald. Lääne-Saaremaa suund on nii või teisti kõik Kuressaare peale, juba teede asetus on selline, ja sealt küll ei oska välja tuua, millised vallad võiksid veel omavahel liituda nii, et see oleks mõttekas. Täiesti aktsepteeritav ja igati loogiline on mõistagi ka Muhu saar omaette vallana. Seda samuti juhul, kui muhulased ise seda soovivad. Mis puudutab Kõljala ühistut või mind isiklikult, siis meie tegevusele haldusreformil otsest mõju ei ole. Meie toimetame oma asja ikka rahulikult edasi. Kaja Juulik, Karala külaseltsi eestvedaja Toetan ühte Saaremaa valda, sest Saaremaa on liiga väike, et seda võimu 15 vallas demonstreerida. Kuressaare on keskuseks ideaalne, sest ka teised ametkonnad on juba seal, nagu PRIA, keskkonnaamet, maksuamet, poed ja muud teenused ning inimesed on harjunud Kuressaares käima. Kui kõik on nihkunud Kuressaare poole, siis võimu liikumine nende kõrvale on igati loogiline. Karala on Lümanda vallas samasugune ääremaa kui ühises Saaremaa vallas. Ise tuleb olla aktiivne ja ühises vallas muutub külaseltside roll oma piirkonna asjade ajamisel veelgi tähtsamaks, sest enda eest tuleb veelgi kindlamalt seista ning leida kompromisse ja ühiseid laiapõhjalisemaid koostöövõimalusi. Praegusel mobiiliside, interneti- ja e-riigi ajastul ei ole tähtsust, kus oma tööd teha. Kõige suurem probleem maal on praegu halvad teed, mis takistavad liikumist keskustesse. Kuid seegi probleem paraneb. Kui Karala küla inimesed peavad oma esmatarbevajadusi, nagu külmkapi sisu ja autopaagi täitmine bensiiniga, pidevalt planeerima ja planeeringu vahemaa on 40 km, siis meie jaoks ei ole probleem sama kaugel asuva ametnikuga suhelda. Valdade ühinemine ei ole meie jaoks hirmuäratav koll, vaid on uus väljakutse oma eluga toimetulekul. Kalle Laanet, poliitik Kuulun nende hulka, kes peavad haldusreformi vajalikuks. Ilmselgelt ei too valdade liitmine automaatselt õnne meie õuele. Küll aga loob valdade ühinemine eelduse, et kogu maakonna arengutegevus on ühtne tervik, mitte killustatud nokitsemine väikeste üksuste piires. Ühtne ja suurem haldusüksus loob võimalused avaliku raha eesmärgipärasemaks kasutamiseks ja siinsete tippspetsialistide mõistlikumaks rakendamiseks. Omades maakonna mõistes laia pilti, on koostöös ettevõtjatega võimalik luua paremaid eeltingimusi ettevõtluse arendamiseks. Ettevõtlus on võti meie noorte ja praegu väljaspool saari töötavate inimeste tagasitulekuks, rääkimata praegu siin elavatele inimestele töökohtade loomisest ja säilitamisest (jätkuks vaid inimesi, kes tööd teha tahavad). Nii saame maksude-tulude kasvamise kaudu suurendada piirkonna tulubaasi, mille eesmärgipärasel jagamisel on saarlaste elukeskkonna parendamise võimalus suurem kui täna. Olen igati päri Raivo Vare mõtteavaldusega meie maakonna arengukonverentsil Valjalas: “Kui me arvame, et probleemid maakonna jätkusuutlikkusega mööduvad iseenesest, mitte midagi tegemata, siis me eksime. Selleks, et midagi muuta, on vaja teha otsuseid ja neile järgnevat tegevust.” Vjatšeslav Leedo, ettevõtja Väga hästi suhtun. Ainuvõimalik otsus peaks see olema. Nõnda saaks võtta rahulikult vastu Saare maakonna arengut puudutavaid otsuseid. Saaremaa on ju tervik, aga kui otsustada mõne ehituse või arenduse osas erinevais paigus, siis takerdub asi pahatihti väikeste tülide taha. Hirmud, et inimesed jäävad valitsejatest ja otsustajatest liiga kaugele, ei ole tõsiselt võetavad. Inimesed vaatavad sellega mu meelest ajas tagasi perioodi, kui polnud ühistranspordivahendeid. Saaremaa on ju suhteliselt väike, jõuab selle ühest otsast teise sõita küll. Sidevahendid on olemas, kõik on käe-jala juures. Meil on näiteks loomakasvatus Muhus, Mustjalas ja Kihelkonnal. Ühe päevaga need kohad läbi sõita pole mingi probleem. Ühiselt saab asju arendada, ühise rahakotiga saab võtta vastu otsuseid, kus ja mida arendada. Kui jääks nii, nagu praegu, oleks tegemist tagasiminekuga. See oleks seisak, aga seisvale veele tuleb ikka mudakord üle ja sammal kasvab peale. Toon ühe elulise näite. Elame kõik Saaremaal koos nagu ühes suures majas. Suurtes majades tehakse ühistuid. Miks? Praegu on meil nii, nagu suures majas ikka – üks koristab, teine mitte, üks peab koera, teine kassi, üks tülitseb, teine mitte. Keegi peab seda kõike lahendama ja mitte nii, et igas nurgas iga korteriperemees lahendab neid probleeme. Saaremaa omavalitsus olekski see üleüldine ühistu, kes leiaks lahendusi, kes arendaks meie ühist kodu. Mark Muru, ettevõtja Suhtun väga positiivselt. Olgem ausad, kui vaadata, mis toimub Kuressaare–Kuivastu maanteel enne tööpäeva algust ja pärast tööpäeva lõppu, siis on ju selgelt näha, et saarlased elavad juba mõnda aega ühtsel Saaremaal. Meie ettevõttesse sõidavad inimesed tööle Valjala, Laimjala, Pöide, Orissaare ja Muhu vallast, kusjuures tööteekonna ajaline pikkus on enamikul 10–20 minutit. Minul näiteks 18 minutit. Minu arust on selge, et tänapäeval kulub iga omavalitsuse tööressursist küllaltki suur osa lihtsalt vastastikku üksteisele arveid kirjutades, neid saates, tasudes ja aruandlust vormistades või siis mingite samalaadsete liiva ühest hunnikust teise tõstmiste peale. Ja kõige selle põhjus ongi, et hobused ja suusad on märkamatult asendunud autodega ning inimeste igapäevaelu perimeeter on palju-palju suurem, kui oli praegu kehtiva haldusjaotuse tekkimise ajal veidi vähem kui sada aastat tagasi. Eelarvete killustatus võimaldab teha väikestes piirkondades väikseid asju, kuid ei midagi suuremat. Hea näide on siinkohal näiteks Orissaare koolihoone katus, mille remonti lükati rahapuudusel edasi vist lausa kümmekond aastat, samas kui selle kooli teenuseid kasutab tõenäoliselt kuue valla elanikkond. Samas tuli selle katuse remondiraha ainult Orissaare valla eelarvest ning sinna laekuva üksikisiku tulumaksu teenimine toimub tegelikult küllaltki suures osas erinevates valdades Muhust Kuressaareni, mis omakorda tähendab, et need inimesed tarbivad tegelikult väga suures osas ka töökohajärgsete, mitte elukohajärgsete KOV-ide teenuseid. Palju on juttu olnud noorte väljarändest. Kuhu noored lähevad? Ikka sinna, kus on rikkam ja tugevam omavalitsus ja seega paremad töökohavalikud ja mitmekesisem elu. Ühise omavalitsuse moodustamise suurim lahtilastud tont on ääremaastumise müüt selle ühinemise tagajärjena. Mina ei näe erilist vahet, kas ääremaastumine toimub ühes suures vallas või mitmes surevas väikevallas. Protsess on ilusti vaadeldav näiteks meie põhjanaabrite soomlaste juures. Soomlaste praegu toimuva haldusreformi eesmärk on, et aastaks 2017 oleks Soomes 5 miljoni elaniku juures umbes 70 valda, ja seeläbi soovitakse tarbetu haldamise pealt kokku hoida umbes 1 miljard eurot. See on veidi vähem kui üks seitsmendik kogu Eesti riigi eelarvest. Võrreldes toimuvaid protsesse Soomes ja Eestis tuleb endalt küsida, kummad on siis rumalad – kas haldust usinalt reformivad soomlased või küüntega ikka veel eelmise sajandi kolmekümnendatesse klammerduvad eestlased? Võrreldes elujärge ühes ja teises riigis võib karta, et vastus küsimusele meile meeldiv ei ole. Jüri Saar, vallajuht Loomulikult on Saaremaa ühtne tervik, mille arengut tuleb suunata ja juhtida. Kui asjaosalistel on ammu teada, et maakonna juhtimisel valitseb kaos, siis pärast maavalitsuse nõuniku appikarjet, et ta ei taha enam vaikselt istuda, on kriisiolukorrast ka üldsust teavitatud. Loomulikult tuleb midagi ette võtta. Aga mida? Mina toetan advokaadi ja meie põhiseaduse ühe autori Jüri Raidla ettepanekut viia läbi riigireform. Ühe ministri soolo ilma valitsuse ja riigikogu toetuseta on mõttetu tegevus. Ministri usinatele jüngritele tahaksin tsiteerida saarlasest professorit Ülo Vooglaidi, kes kirjutab järgmist: “Olukorras, kus analüütiline töö on tegemata ja prognoosid ning võimalikud stsenaariumid koostamata, ei saa kuidagi öelda, et väljapakutud kava on hea (ainuvõimalik?!). Haldusterritoriaalsed muutused ei tekita juurde ei tööd ega teenistust, küll aga lõhuvad senised kogukondlikud sidemed. Lähtekohaks ei saa olla haldusreformid, lähtekohaks peab olema inimese elu ja heaolu.” Kui me järgime tarkade inimeste nõuandeid ja oleme õppimisvõimelised, siis võime saavutada olukorra, et Saaremaal on võimalik veelgi väärikamalt elada kui seni. Küsimuse viimased sõnad tekitavad minus ohutunde. Kui keegi reformis osalejatest mõtleb saarlaste heaolu saavutamise asemel oma hüvedele, on see ohtlik. Head kaasamõtlemist ja mõistlike lahenduste otsimist kõigile saarlastele! Martin Kivisoo, pärandkultuuri alal toimetaja Meie, muhulased, oleme vanade liivlaste järeltulijad. Meil on oma ajalugu, tänapäev ja tulevik. Meil on oma rahvaluule, rahvariided, keel ja rahvuslik tunnetus. Valdade liitmine kahe- või kolmekaupa oleks absurdne, sest Muhu mees ei lähe oma probleeme lahendama Tornimäele või Pöide mees Muhusse. Küll oleme valmis otsima lahendusi Kuressaarest, kui seal on otsustusvõimeline, rahva valitud suurvallavalitsus. Toetan suurvalla loomist praeguse maakonna piirides. Suurvallal saab olla ühtne raamatupidamine, kuid finantside lahusus praeguste väljakujunenud valdade piirides. Osa demokraatlikult valitud suurvalla juhtidest töötavad kohtadel ja koordineerivad oma tegevust suurvallaga. Nemad otsustavad, kuidas kasutada üksikisiku tulumaksu, maamaksu ja kokkulepitud osa riiklikest maksudest kohaliku kogukonna arenguks. Kohtadel peab säilima otsustamisõigus: Elu Muhumaal on jätkusuutlik, kui säilitame otsustusvõime kohapeal. Demokraatlikult valitud võim suurvallas oleks meie käepikendus Muhu asja ajamisel. Igal kihelkonnal on oma mõttemall, selles avaldub eesti rahva elujõud. Enn Meri, ettevõtja Suhtun positiivselt ja leian, et Saaremaal piisab ühest vallast, aga endistesse vallakeskustesse võiksid jääda piiratud kujul sellised vajalikud funktsioonid nagu sotsiaaltöö jmt. Üldiselt leian ka, et maaomavalitsused võiks asendada suurvaldadega, kus oleks vähemalt 20 000 elanikku. Suurvaldade üle peaksid järelevalvet tegema vastavad ministeeriumid. Leian ka, et suurvaldadel peaks olema maksustamisõigus nii sissetulekute kui ka kinnisvara suhtes oma territooriumil, ja arvan, et maamaks tuleks asendada kinnisvaramaksuga, nii nagu paljudes Lääne-Euroopa riikides. Astrid Vaba, kogukonna esindaja Arvan, et tegemist on väga keerulise teemaga ja sellesse ei tohiks suhtuda vastutustundetult. Praegusel hetkel mul lõplik oma “poolt või vastu” seisukoht puudub, kuna infot on vähe ja isiklikud teadmised selle kohta, kuidas on maapiirkondade jätkusuutlik areng planeeritud valdade ühinemise korral, on väga puudulikud. Iseenesest ma ühtse Saaremaa ideele vastu ei ole, kuna loogiline mõtlemine ütleb, et tervikpiirkonnana toimetades suudaksime paljudes olulistes asjades ennast riigi tasandil kuuldavamaks teha ja oleks ka kergem pikaajalisemaid arenguvaldkondi planeerida ja paane ellu viia. Kui saaksin kindel olla, et maapiirkondades tagatakse ka kõige kaugemate nurkade elanikele asjalik ja inimsõbralik klienditeenindus, siis ei näe ma küll põhjust, miks külaelu ühtse Saaremaa idee realiseerumise korral kannatama peaks. Maainimestena peame praegugi iga oma idee ja soovi vajalikkuse tõestamiseks vaeva nägema ja arvan, et saaksime sellega hakkama ka siis, kui peaksime selleks Kuressaarde sõitma. Tegelikult astub ju praegugi vallamajade ustest sisse vaid käputäis inimesi ja tundub, et tänu internetile on see trend kasvav. Tegelikult ei hirmuta ju kedagi ühinemise mõte. Pigem kardetakse töökohtade kadumist, maainimeste jaoks oluliste objektide nagu raamatukogud, koolid, lasteaiad, kauplused, seltsimajad jm sulgemist. Vastuvõetamatu oleks seegi, kui meie töötud ja vähekindlustatud inimesed peaksid toetusraha taotlemiseks maha sõitma meeletu arvu kilomeetreid ja enamiku saadavast abist transpordile raiskama ning kulutama selleks veel palju aega. Kui sellistele probleemidele leitakse rahuldavad lahendused ja inimesi nendest eelnevalt ka korralikult teavitatakse, siis ise julgeksin küll ühinemismõtetega kaasa minna ja ideed toetada. Kõik algab ikkagi asjalikest, tarkadest ja hoolivatest inimestest eesotsas. |
