Lehte Ilves
| Kui tõmbekeskuste haldusreformi kava ellu läheb, jääb nelja aasta pärast Eestisse kuni 60 omavalitsust, Läänemaale jääks kaks omavalitsust, üks keskusega Haapsalus, teine Lihulas. | |||||
| Läänemaa omavalitsusliit valis tõmbekeskused välja, nagu regionaalminister soovis ja sellega on asi piirdunud, ütles Läänemaa omavalitsusliidu juht Ülle Erman.
,,Pigem käib sõbralik naljatlemine, keegi väga tõsiselt seda teemat ei haki,” ütles Erman. ,,Pole ka mõtet arutleda asja üle, millest palju ei tea.” Enne kui ei ole paika pandud omavalitsuse tulubaas ja roll, ei ole mõtet rääkida ka ühinemisest ja piiridest. ,,Piir peaks olema inimestele loogiline ja mõistlik, mitte nii, et teeme enne piiri ja pärast vaatame, ” ütles Erman. Tõmbekeskused valiti välja omavalitsusliitudele ette antud metoodika abil ja oli paljuski tehniline töö — tabelisse linnukeste tegemine, kas ühel või teisel asulal on olemas ette antud komponendid. Tõmbekeskusena käsitleb praegune kava asulat, kus käib suur osa keskuse ja tema tagamaa inimestest tööl või koolis ning käsutab sealseid avalikke ja erateenuseid. Keskuse tagamaa jääb umbes 30 minuti autosõidu raadiusse. ,,Olnuks lähteülesanne ja metoodika teistsugune, olnuks ka vastus teine,” ütles Erman. Ermani meelest oleks vaja selgust, mis saab maakonnast ja maavalitsusest. Kui Läänemaale jääbki vaid kaks omavalitsust, tuleks omavalitsuste ja maavalitsuse roll üle vaadata. Läänemaal on kõik maakonna piiril asuvad omavalitsused arutanud ühinemist mõne naabermaakonna omavalitsusega, aga reform sellele võimalusele eriti ei viita, lisas Erman. Tõmbekeskustel põhineva reformi käik nägi ette, et maakonnad ise otsustavad, millised asulad on maakonnas tõmbekeskused. Seejärel saavad omavalitsused ise otsustada, millisega neist ühineda. Riigikogu annab ette tähtaja vabatahtlikuks liitumiseks. Praeguse ajakava kohaselt peaksid olema järgmised, 2017. aasta kohalikud valimised juba ühinenud omavalitsuste piirides. Kes vabatahtlikult ei liitu, need liidab valitsus. Regionaalministri Siim Valmar Kiisleri sõnul on kõige tähtsam, et maakonnad leppisid ise kokku, millised asulad on tõmbekeskused. “See on väga suur samm mõistliku riigipidamise suunas,” ütles Kiisler. Mis on tõmbekeskus? Omavalitsusreformi ajakava September 2013. Raamseadus läheb kooskõlastusringile. See on sisuline kokkulepe protsessi edasise käigu ja tõmbekeskuste nimekirja kohta. Detsember 2013. Raamseaduse esitamine valitsuse istungile ja seejärel riigikogule Märts 2014. Raamseaduse vastuvõtmine riigikogus September 2014. Omavalitsused on valinud tõmbekeskused, kellega ühineda ehk kokku leppinud uutes loodavates KOV üksustes. November 2014. Regionaalminister on lahendanud tekkinud eriarvamused, kui omavalitsus pole suutnud otsust teha, soovitakse ühineda lahustükkidena vms. Detsember 2014. Vabariigi valitsus kehtestab määrusega haldusterritoriaalse korralduse muutmise KOVide poolt kokkulepitud piires. 2015—2017. Ühinemiste ettevalmistamine omavalitsustes Oktoober 2017. Volikogude valimine käib ühinenud omavalitsuste piirides. Allikas: siseministeerium Reform puudutab maavalitsust ja maakonda vaid riivamisi Kuidas reform peaks välja nägema nüüd, mil tõmbekeskused on valitud? Kes piire tõmbab ja millest üldse peale hakata? Üldises plaanis on järgmine samm tegelemine reformi raamseadusega, mille eelnõu on kavas septembris saata esimesele ministeeriumidevahelisele kooskõlastusringile. Kui see valitsuse ja riigikogu menetluses — ja sellega kaasneva avaliku arutelu kaudu — seaduseks saab, on seal ka kirjas järgmised protseduurid ja ajakava. Et tahame hoida tugevat vabatahtlikkuse elementi, tahame anda kõigepealt neile omavalitsustele, kes peavad ühinema, võimaluse valida, millise maakonnas kokku lepitud tõmbekeskusega liituda. Alles siis, kui omavalitsused ise ei jõua otsusele, tuleb mängu valitsuse algatatud liitmise võimalus. Kaalumisel on ka mõte, et varasemate liitujate toetused võiksid olla suuremad kui neil, keda hiljem liidetakse. Loomulikult ei pea jääma ootama tulevast seadust, vaid tasub hakata kõhe mõtlema mõistliku elukorralduse peale, arvestades tulevikus kujunevat omavalitsuste pilti. Praegu on hea võimalus kohalikesse volikogudesse kandideerijail mõtiskleda piirkonna tuleviku üle ja valijail neilt selle kohta küsida. Mis on raamseaduse sisu? Raamseadusega on eelkõige kavas riigikogu tasemel kokku leppida, et see väga kaua räägitud reform toimub aastaks 2017, mitte võib-olla kunagi määramatus tulevikus. Selleks tuleb hästi ära kirjeldada reformi eesmärgid ja mõjud. Teiseks tuleb määratleda kokkulepitud keskuste ring, mille ümber omavalitsused hakkavad ühinema suuremateks ja võimekamateks. , Kolmandaks kõik muud ühinemistega seotud protseduurid, nii omavalitsuste endi algatusel kui ka hiljem vajadusel valitsuse algatatud ühinemiste läbiviimiseks. Mis saab selle reformi puhul maakondadest? Väga lihtsalt vastates ei ole selle reformi käigus kavas maakondi ära kaotada. Riigi tugev esindus piirkondades peab jääma. Küll tuleb koos praegusest suuremate ja võimekamate omavalitsuste kujunemisega täpsustada, milliseid maavalitsuse ülesandeid saab ja on mõistlik edaspidi üle anda omavalitsustele. Arutelu neil teemadel käib töörühmas, mis tegeleb omavalitsuste ülesannete ja rahastamisega. Kuidas suhtuda üle maakonna piiri ühinemisse, nt Kullamaa Märjamaaga? Kui piisavalt paljude kohalike inimeste loomulik igapäevane liikumine ületab maakonna piire ja selline kokkukuuluvus naaberpiirkondade vahel on nagunii olemas, ei peaks ka maakonna piir olema mingi eriline takistus tulevaste omavalitsuste kujunemisel. Kuidas suhtuda valla poolitamisse, nt Risti ja Ellamaa, Nõva ja Padise? Loomulikult on protseduuride mõttes alati lihtsam, kui seniseid omavalitsuste piire peab võimalikult vähe muutma. Sama käib eelmises vastuses viidatud maakonnapiiride kohta. Kui aga tulevane elukorraldus vastab paremini sellele, mis tundub kohapeal inimestele loomulik, siis miks mitte. Vastavad protseduurid on kavas seaduses täpsustada. Mida ütlete kriitika kohta, et praegune reformikava on poolik, ei käsitle omavalitsuste ja riigi suhteid, rahastamist jms? Sellega tegeldakse. Meil on loodud kolm laiapõhjalist töörühma ekspertide, omavalitsustegelaste ja teiste ministeeriumide esindajate osavõtul, kes arutavad omavalitsuste ülesannete ja rahastamise, kohaliku demokraatia küsimuste ja omavalitsuse kui ettevõtluse toetaja teemadel. Just sel teisipäeval pidas koosoleku ülesannete ja rahastuse töörühm, neljapäeval oli siseministeeriumis omavalitsustes ettevõtluse arendamise ja tööhõive töörühm. Vastava ala ekspertidelt on tellitud analüüse reformi eri aspektide kohta. Oleme püüdnud kaasata enamiku selle valdkonna asjatundjaid. Mida peaksid tegema omavalitsused, kel on ühinemiskõnelused pooleli või kes kavatsevad neid alustada pärast valimisi? Kindlasti on ühinemiskõnelustel mõtet. Kui on näha, et ühineda on mõistlik ja selles suunas areng nagunii läheb, algab varasema ühinemise korral areng ka varem. Teiseks: juba ühinenuil on hoopis tugevam positsioon tulevastel läbirääkimistel ja võib mõneski kohas mõjutada kogu protsessi. Kolmandaks tasub märgata, et tänavu riigikogus suurendatud ühinemistoetus pole sugugi peenraha, see on sadu tuhandeid eurosid. Millised on hirmud? Suurim hirm on vahest see, et äkki tõmbekeskused tõmbavad mujalt maalt elu ära. Tegelik eesmärk on täpselt vastupidine: kindlustada elujõuliste keskuste ja nende ümber kujunevate tugevate omavalitsuste olemasolu võimalikult igas Eesti nurgas. Et ka inimestel, kes elavad nende keskuste tagamaal, oleks võimalik elada maainimese elu, aga kasutada lähedal paikneva keskuse ja ühtse võimeka omavalitsuse tugevusi. Peame eeldama, et vähegi ettenägelik keskus mõtleb tõsiselt ka kogu oma tagamaa arengule, eriti kui nad moodustavad ühise omavalitsuse. |