| Sel aastal on räägitud palju tõmbekeskuste määramisest ja omavalitsuste liitumisest tõmbekeskuste mudeli alusel. Selle protsessi juurde oli siseministeerium kaasanud hulga organisatsioone ja huvigruppe, teiste seas maakondlikke omavalitsusliite, kes pidid välja pakkuma, kuidas tõmbekeskusi (mitte haldusterritoriaalseid piire) määrata. | |||||
| Praegu seisneb haldusreformi idee selles, et kui tõmbekeskused on määratud, saavad ülejäänud omavalitsused nendega vabatahtlikult ühineda. Kahjuks tuleb tõdeda, et omavalitsusliitude ettepanekuid ei ole edasises töös, töödokumentides ja meedias kasutatud ning põhiliselt on tõmbekeskuste puhul viidatud maavanemate arvamusele.
Hoolimata ühe või teise osalise arvamuse eiramisest, näitab arvamuste paljusus, et kõiki rahuldavat lahendust regionaalprobleemidele ei ole. Veelgi vähem lahendab omavalitsuste liitumine ääremaastumisega seotud küsimusi. VILJANDIMAA OMAVALITSUSTE liidu tõmbekeskuste seminaridel selgus, et meie maakonna tõmbekeskusi ei ole võimalik siseministeeriumi juhendi järgi määrata nii, et jaotus oleks regionaalselt tasakaalus. Nimelt saavad juhendi kohaselt olla tõmbekeskused vaid linnalised asulad. Viljandimaal on need Mõisaküla, Viljandi ja Võhma linn ning vallasisesed linnad Abja-Paluoja, Karksi-Nuia ja Suure-Jaani. Peale Viljandi ei moodustu aga ühegi teise linnalise asula ümber toimepiirkonda, kus elaks vähemalt 5000 elanikku. Lisaks ei täida Mõisaküla tõmbekeskusele seatud minimaalse elanike arvu (1000 elanikku) kriteeriumi. Viljandimaa väikesed linnalised asulad ei vasta enamasti ka teenuste kriteeriumidele ega ole oma naaberpiirkondadele olulised töö- ja õpirände sihtpunktid. Kui Viljandi oleks maakonna ainus tõmbekeskus, ei vastaks see töö- ja õpirände kriteeriumidele. Lisaks on küsitav 30 minuti autosõidu kauguse kriteerium. Tallinnast vaadates võib see ju õige olla, aga kui Laatre küla elanikule osutataks vajalikke teenuseid vaid Viljandis, muudaks see tema elu ilmselgelt halvemaks. ÜHEGI TEADUSLIKU uuringu abil ei ole kindlaks tehtud, missugune on parima suurusega omavalitsus. Niisugune, mis tagaks teenuste parima võimaliku pakkumise nii kvaliteedilt, hinnalt kui jaotuselt kõigile korraga. Seetõttu ei saa ka öelda, et suuremomavalitsus on alati parem. Rohkem on räägitud optimaalsetest avalike teenuste piirkondadest, kus eri teenuste puhul on kaasatud eri omavalitsused, ja need piirkonnad on oluliselt muutlikumad kui omavalitsuste piirid. Lähtudes omavalitsuste ülesannete mitmekesisusest ja sellest tulenevalt optimaalsete teenusepiirkondade suurest arvust, ei ole võimalik neid piirkondi mahutada ühe omavalitsuse piiridesse või siis ainult ühe teenusepiirkonna järgi omavalitsuste piire kaardile märkida. JUTU SELGITUSEKS võib näitena tuua Harjumaa ühistranspordi korralduse. Kas selleks, et Viimsi elanikud saaksid kaasa rääkida Tallinna bussiliinide korraldamises, peaks Viimsi vald liituma Tallinnaga? Või võtame Viljandimaalt Kõo valla. Kõol on töörände seisukohalt Viljandimaaga sama palju ühist kui Jõgeva- ja Järvamaaga: Võhmasse käib tööle 18, Suure-Jaani ja Imaverre üheksa ning Põltsamaa linna ja valda 30 inimest. Umbes samasugune pilt on Kõol ka õpilasrändes: eelmisel õppeaastal käis 14 põhikooli- ja gümnaasiumiõpilast koolis Põltsamaal, Viljandi maakonna piires liikus aga Võhmast välja 12 õpilast. Millise loogika järgi peaksid siis omavalitsused tõmbekeskust valima? Kas selle järgi, kus õpilased koolis ning täiskasvanud tööl ja sisseoste tegemas käivad või mingi muu näitaja põhjal? Nagu eespool öeldud, ei pruugi need toimepiirkonnad omavahel kattuda. Jaan Looga REGIONAALMINISTER on välja pakkunud praeguste maakondade suuruste omavalitsuste idee, et selliseid küsimusi ei tekiks ja maakonnas oleks üks suur omavalitsus, kus eespool nimetatud toimepiirkonnad oleksid ühe katuse all. Tema idee oleks aga edukas vaid siis, kui ta suudaks ääremaal elavatele inimestele selgeks teha, et kui nendele lähedal olevalt omavalitsuselt võetakse ära otsustus- ja finantsautonoomia, hakkab neil elu paremini minema. Seda ei ole keegi seni suutnud veenvalt ära põhjendada, mistõttu ei ole ka haldusterritoriaalset reformi ellu viidud. Samas ei tohiksregionaalse arengu edendamist niikauaks ootejärjekorda panna. Tulevikus muutuvad omavalitsuste ja regionaalne koostöö järjest olulisemaks. Näitena võib välja tuua Leaderi piirkonnad, kus Mulgimaa edendamine võib muutuda maakondadeüleseks koostööks. Samuti leiab aset suuremate regioonide koostöö, näiteks niinimetatud Rootsi ja Venemaa sild, mis aitaks ühiselt arendada turismi, logistikat ja metsandust. ASJADE SENINE KULG viitab sellele, et ei ole sõnastatud eesmärki, mida tõmbekeskuste Eesti ideega soovitakse saavutada. Kas selleks on töökohtade säilitamine maal, omavalitsuste arvu vähendamine või midagi muud? Regionaalministri väljaütlemised viitavad sellele, et Eestis võiks olla praegusest vähem omavalitsusi. Kui vaadata Euroopaomavalitsuste ülesandeid, siis enamik neist tegeleb sotsiaalteenuste pakkumisega, ruumiplaneerimisega ning kultuuri-, spordi- ja hariduselu korraldamisega. Ettevõtluse arendamine on kümnendal kohal ja need omavalitsused, kes sellega tegelevad, on keskmiselt 20 000 elanikuga. Seega tulevad Eesti haldusstruktuuri puhul kõne alla mitmetasandilised tõmbekeskused oma spetsiifiliste ülesannetega ja/või teenusepiirkondade moodustamine koostöö tihendamiseks. Viljandimaa omavalitsuste liit pakkus välja kaheksa tõmbekeskust ning lisas ettepanekuid omavalitsuste ülesannete ja rahastamise kohta. Tõmbekeskusena olid nimetatud Viljandi, Võhma ja Mõisaküla linn, Abja-Paluoja, Karksi-Nuia ja Suure-Jaani vallasisene linn ning Mustla ja Kolga-Jaani alevik. Omavalitsused eeldasid, et lisaks maavanemate arvamusele arvestatakse nende omaga, sest tehtud töö ja selle põhjal sündinud ettepanekud on tolmukogumisest märksa rohkem väärt. |
