OLARI TAAL
ettevõtja
Ühel momendil sain aru, et poliitika minusugustele ei sobi. Ka mitte KOVi tasandil. On vähetõenäoline, et omavalitsustes, kus alla kümne tuhande elaniku, saadakse kokku kriitiline mass ajusid, mis pole risustatud sugukondlike, sõpruskondlike ja/või erakondlike erihuvidega. KOVide põhiliseks tulubaasiks on üksikisiku tulumaks, mille reaallaekumisest jääb keskvõimule alla neljandiku, vaevalt et lähema sajandi jooksul on riik valmis oma osa veel oluliselt vähendama.
Pole mõtet keerutada, meie “mänguomavalitsusi” ootab ka edaspidi ees entusiastlik vindumine, sest “väikeste” väljakujunenud püsikulud pärsivad arengut, aga riigimeheliku mõtte puudus ei võimalda saada vabatahtliku ühinemise teel suureks. Pisikestes omavalitsustes poliitikuks olemine vajab kannatlikkust − on ju vaja pikalt selgitada, et vesi voolab allamäge ja päike loojub läände, vaatamata sellele, et esimesel paaril aastal ei taheta seda uskuda. Kui aga inimene on kärsitu, siis pole tema koht poliitikas.
Meie omavalitsuskorraldusele oleks vaja riiklikult korraldatud “õudset lõppu”, aga demokraatlik sadism on mõistnud ta “lõputule õudusele”.